Aastaid oli meie kodu kõik see, millest ma isana unistasin – täis naeru, meisterdamisprojekte ja pere soojust. Minu tütar Saskia puhkes selles keskkonnas õitsele; ta oli vaikne ja loov 14-aastane tüdruk, kes süüvis joonistamisse ja muusikasse. Kuid see kõik muutus, kui minu naise vend Siim kolis pärast rasket lahutust oma kaksiktütarde, Eliise ja Getteriga, meie juurde. See, mis pidi olema ajutine lahendus, muutus kiiresti õudusunenäoks, kui tüdrukud hakkasid Saskiat julmalt kohtlema – nad tungisid tema privaatsesse ruumi, hävitasid tema asju ja naersid tema kannatuste üle.
Hoolimata Saskia pisarates palvetest, lükkasid nii Siim kui ka minu naine Liis tüdruku mured tagasi. Siim väitis, et tema tütred püüavad vaid „sidemeid luua“, ja Liis raius, et Saskia on ülitundlik, püüdes olukorda näidata kui tavalist peredünaamikat. Oli raevukalt valus vaadata, kuidas kaksikud teesklesid Liisi ees eeskujulikke lapsi, samal ajal kui nad Saskiat salaja piinasid. Sain valusalt aru, et ainuüksi sõnadega seda probleemi ei lahenda – sõnu saab väänata, eitada või ignoreerida.
Olles otsustanud oma tütart kaitsta, paigaldasin Saskia magamistuppa, koridori ja elutuppa peidetud kaamerad. Vaid mõne päevaga oli mul käes ühemõtteline videomaterjal sellest, kuidas kaksikud Saskia tuppa tormasid, tema asjades sorisid, tema joonistusi pilkasid ja isegi tema sülearvuti lõhkusid. Iga julm tegu oli jäädvustatud kõrge resolutsiooniga, jätmata ruumi valedele või vabandustele. Tõendid kinnitasid kõike, mida Saskia oli üritanud öelda, ning täiskasvanute reetlikkus – kes olid tema kannatusi ignoreerinud või pisendanud – oli vapustav.
Otsustasin peret silmitsi seada viisil, mis ei jätnud kahtlusteks ruumi. Ühel ühisel „perefilmiõhtul“ panin ma selle materjali kõigi ees mängima. Toas valitses vaikus, kui Siim, Liis ja kaksikud vaatasid teleriekraanilt salvestatud vargusi, pilkamisi ja tahtlikku hävitustööd. Saskia, kes sai lõpuks ometi kinnitust, sosistas läbi pisarate: „See ongi see, mida ma teile öelda üritasin.“ Tõe eest polnud enam pääsu. Kaksikud ja Siim võeti vastutusele ning Liis nägi esimest korda karmi reaalsust sellest, mida tema vend ja venna tütred olid korda saatnud.
Mõne tunni jooksul pakkisid Siim ja kaksikud asjad ning lahkusid meie kodust. Liis hoidis Saskiat tugevasti süles ja palus vabandust, et polnud teda varem uskunud. Meie majapidamine muutus lõpuks taas turvaliseks ja usaldusväärseks paigaks. Sel ööl, kui ma kaameraid kokku pakkisin, mõistsin, et vahel peavad vanemad võtma kasutusele erakorralised meetmed, tagamaks, et lapse hääl oleks kuuldav ja tema heaolu kaitstud – isegi kui täiskasvanud nende ümber ei kuula. Saskia pisaraid märgati lõpuks ja meie kodu tundus taas koduna.