Me olime lõpuks ometi saanud veidi hinge tõmmata. Pärast aastaid kestnud rabelemist saime mehega mõlemad paarinädalase vahega ametikõrgendust ning esimest korda julgesin ma unistada tõelisest perepuhkusest. Planeerisin iga detaili: lennud soojale maale, hotell otse rannas, spaa-hoolitsused ja tegevused lastele, mis tundusid paberil lausa imelised. Tüdrukud lugesid päevi ja kilkasid igal hommikul elevusest. Alles siis mõistsin, kui väga ma ise seda puhkust vajasin. Kõik tundus täiuslik – kuni meie ärasõidule eelnenud õhtuni.
Mu mees Markus jõudis koju hilja, kargud käes ja jalg paksus valges kipsis. Ta selgitas rahulikult, et üks naine oli talle autoga otsa sõitnud, ning nõudis kindlalt, et me lastega ilma temata reisile läheksime. Mu süda vajus saapasäärde. Tahtsin koju jääda, kõik tühistada ja veenduda, et temaga on ikka kõik korras, aga ta käis peale, et me kindlasti läheksime. Järgmisel hommikul asusimegi teele, kohvrid käes ja lapsed rõõmust hüppamas, samal ajal kui ma üritasin meeleheitlikult eirata seda rahutuseklimpi oma rinnus.
Hotellis proovisin hetke nautida, vaadates, kuidas tüdrukud basseinis sulistasid ja naersid. Siis helises mu telefon – tundmatu number. Üks naine väitis, et Markus oli vigastust teeselnud, et üksi koju jääda. Maailm jäi seisma. Pakkisin asjad kiiresti kokku, ütlesin lastele, et peame lahkuma, ja sõitsin koju, püüdes oma paanikat varjata. Koju jõudes avanes uskumatu vaatepilt: igal pool olid tühjad kastid, uus mööbel, hiiglaslik televiisor, mängukonsool, minikülmik ja ülemõõduline tugitool – kõik värskelt kohale toodud. See oli tõendusmaterjal Markuse keerukast pettusest.
Ta ei olnud üldse vigastatud. Ta oli kipsi teesklenud, mulle valetanud ja kulutanud tuhandeid eurosid, et luua endale privaatne “meestekoobas” ja tõmbuda eemale perest, mille olime koos üles ehitanud. Tema plaan oli hoolikalt läbi mõeldud, et varjata minu ees oma tegelikke tegemisi ja end samal ajal hellitada. Nurka surutuna tunnistas ta üles, et ei tahtnud tülitseda ega mulle lisastressi tekitada, kuid pettus oli ilmselge. Naine, kes mulle helistas, kinnitas kõike – Markus oli ostnud “valekipsi” tema poest, ajastades selle täpselt nii, et varjata oma salajast projekti.
Istusin vaikuses oma ema pool, tüdrukud juba magasid, ja püüdsin seda reetmist mõista. Tõde tabas mind valusalt: see polnud pelk vajadus puhkuse järele – see oli põgenemine, teadlik samm eemale vastutusest ja perest. Kõik, mis ta tegi, oli vale. Homme otsustan ma, kuidas edasi minna – kas advokaadid, nõustamine või midagi muud –, aga täna öösel oli kõik selge. Ta ei vajanud puhkust. Ta vajas väljapääsu, ja nüüd oli see vale kõigile näha.