Olen oma töös kogenud palju raskeid olukordi, kuid miski ei valmistanud mind ette kohtumiseks Peeduga – väriseva vanahärraga, kes seisis keset talvist bensiinijaama vaid hommikumantli väel, samal ajal kui maailm teda ignoreeris. Inimesed kõndisid mööda, pomisesid midagi endamisi või tegid näo, nagu teda poleks olemas, aga mina ei suutnud kõrvale vaadata. Juhatasin ta sisse, ostsin talle tassi sooja teed ja sain teada, et ta oli läinud otsima oma ammu lahkunud naist. Peedu põdes algavat dementsust. Tema lapsed olid kättesaamatud – või mis veel hullem, ükskõiksed –, jättes ta üksi maailma, mis oli ta juba unustanud.
Viisin Peedu veel samal pärastlõunal enda juurde koju. Mu korter polnud suur, kuid koos väikese poja Mardi ja minu emaga, kes elas meie juures, tegime talle ruumi. Järgnevate päevade jooksul sai temast osa meie perest. Rutiin, soojus ja tähelepanu leevendasid tema segadustunnet ning tema lood, naer ja elutarkus muutusid meile kõigile hindamatuks kingituseks. Aeglaselt hakkas tema enda laste hoolimatuse vari meie hoole valguses hääbuma.
Peedu lapsed olid lootnud pärida tema vara, ignoreerides samal ajal meest, kes oli nad üles kasvatanud. Kui Peedu otsustas oma testamenti muuta, pärandas ta kõik – oma maja, säästud ja kindlustuse – Mardile, minu emale ja minule. Tema laste viha ja ähvardused ei lugenud midagi; nad olid juba ammu kaotanud õiguse armastusele ja hooldusele. Peedu, rahulik ja väärikas, saatis neile viimase kirja, meenutades, et armastust ja truudust ei saa osta ega nõuda – need tuleb välja teenida.
Peedu lahkus meie seast kaks aastat hiljem rahus, jättes maha headuse pärandi, mis ulatub palju kaugemale materiaalsest varast. Temast inspireerituna avasime me „Peedu lootuse maja“ – hoolduskeskuse eakatele, kes põevad dementsust või on üksi jäetud. Minu ema juhib seda nüüd, Mart käib seal vabatahtlikuna abiks ning koos austame me meest, kes õpetas meile, kui väärtuslik on olla olemas siis, kui keegi teine seda ei ole.
Peedu lugu meenutab, et elu väärtust ei mõõdeta raha, mugavuse ega veresuguluse järgi – selle määravad kaastunne, hoolivus ja kohalolu. Tema lapsed kaotasid viimase võimaluse õppida tundma meest, kes andis neile kõik, kuid igaühe jaoks, kes astub sisse Peedu lootuse maja uksest, elab tema pärand edasi: tunnistus sellest, mida tähendab tõeliselt armastada.