Tulin töölt koju ja põikasin läbi kodulähedasest Rimist, et õhtusöögiks midagi kiiret haarata. Nagu tavaliselt, valisin mugavuse huvides külmutatud köögiviljasegu – seekord herne, maisi ja oakaunade oma. Pakend oli täiesti terve, vigastusteta ja nägi välja täpselt selline, nagu üks korralik külmutatud toode peabki olema. Koju jõudes panin panni tulele, aimamata, mis mind ees ootab.
Hakkasin pakki avama, et köögiviljad pannile puistata, kui märkasin sisu hulgas midagi veidrat. Üks tükk eristus teistest: see oli teistest tuhmim, kuju poolest nurgeline ja ebatavaliselt suur. Alguses arvasin, et ju see on mõni tootmise käigus sisse lipsanud oavars või suurem juurikas. Kummardusin lähemale, et pakis toimuvast paremat sotti saada.
Hetkega, mil taipasin, et tegemist pole köögiviljaga, tarretusin paigale. Lükkasin lusikaga herneid ja ube kõrvale ning nägin väikeseid jäsemeid, mis meenutasid käe sõrmi. Kohe pärast seda ilmus jääkristallide vahelt nähtavale pea siluett. See oli väike konn, läbikülmunud ja kange. Oli ilmselge, et ta oli sattunud pakendisse otse põllult koos masinatega koristatud saagiga.
Šokk oli suur ja sellest toibumine võttis aega. Kui ma oleksin paki sisu pimesi otse tulisele pannile valanud, olnuks olukord veelgi õõvastavam. See konn oli läbi teinud kiirkülmutuse, pakendatud koos köögiviljadega ja oodanud nädalaid poeriiulil. Hiljem asja uurinud, sain teada, et tööstuslikud koristusmasinad võivad tõepoolest vahel selliseid pisikesi loomi kogemata kaasa haarata.
Pärast seda vahejuhtumit on mu köögiharjumused täielikult muutunud. Isegi kui ostan kaupa kõige usaldusväärsematelt Eesti tootjatelt, kontrollin iga külmutatud toote sisu enne pannile panemist ükshaaval üle. Nüüd tean omast käest, et ka kõige täiuslikumalt suletud pakend võib peita endas midagi ootamatut.