Kolm kuud varem kaotas jutustaja, Anna, oma ema Mareti pärast kuut nädalat kestnud intiimset ja pidevat hoolitsust. Selle aja jooksul külastas Anna õde, Katriin, teda vaid kaks korda, põhjendades seda sellega, et haiget ema oli „liiga raske“ näha. Pärast matuseid naasis Anna Chicagosse, et saada Katriinilt kliiniline e-kiri, mis sisaldas Mareti testamenti. Dokument, mis jättis kõik – maja, säästud ja isiklikud asjad – Katriinile, välistas Anna täielikult. Anna oli hämmingus ja tundis end reedetuna, eriti pärast seda, kui ta oli ohverdanud oma töö ja elu Chicagos, et ema eest hoolitseda, samal ajal kui Katriin oli vaevu kohal. Kuigi nädalad möödusid, oli Annal raske edasi minna ja ta imestas, miks tema ema oli ta tahtlikult välja jätnud.
Reetmine süvenes, kui perekonnatuttav teatas Annalle, et Katriin oli juba pannud vanematekodu müüki ja plaanis selle lammutada. Mõte kaotada oma lapsepõlve füüsiline asukoht – veranda kiik, pliiatsijäljed esiku seinal ja Mareti lugemistool – oli väljakannatamatu. Meeleheitlikult maja päästmiseks kraapis Anna kokku iga senti, mis tal oli, sulatas erakorralise säästu ja müüs disaineresemeid, et koguda piisavalt raha kinnistu oma õelt ostmiseks. Katriin võttis suure sularahaülekande kohe vastu, märkides, et Anna teeb talle „teene“. Anna sai võtmed, vajus põrandale ja alustas valulikku maja renoveerimise protsessi, kavatsusega taastada selle endine hiilgus.
Kolmandal päeval, kui valmistuti lammutamiseks, kutsus ehitaja, Mihkel, Anna Mareti magamistuppa. Tagasitõmmatud vaiba ja paljastatud põrandalaudade alt leidis ta õhukese, koltunud ümbriku, mis oli tema ema käekirjaga Annalle adresseeritud. Selles avastas Anna Mareti viimase, ehtsa testamendi, mis oli dateeritud kaheksa kuud varem kui Katriini versioon. See dokument jagas kõik – maja, säästud ja pärandvara – selgelt ja juriidiliselt täpselt pooleks kahe õe vahel. Oli koheselt selge, et versioon, mille Katriin Annalle saatis, oli võltsing. Ajendatuna õigustatud vihast ja reetmisest võttis Anna kohe ühendust Mareti advokaadiga, kes hoiatas teda, et õiguslikud sammud Katriini vastu võivad olla ohtlikud.
Anna seadis lõksu, kutsudes Katriini külla renoveerimistööde arutamise ettekäändel. Ta esitas ehtsad, notariaalselt kinnitatud dokumendid. Katriini fassaad lagunes; ta süüdistas kohe Annat nuuskimises ja asjade keeruliseks muutmises ning õigustas oma vargust sellega, et Anna oli alati saanud kogu Mareti aja ja tähelepanu, jättes talle vaid „jäänused“. Anna jäi kindlameelseks, tuues välja, et Katriinil oli valik veeta oma ema viimased nädalad temaga, kuid ta ei teinud seda, valides selle asemel varguse. Anna teatas õele, et kohus lahendab asja, ja Katriin tormas toast välja. Nädalalõpuks külmutasid kohtumenetlused kogu vara ja pärand taastati vastama algsele, võrdselt jagatud testamendile.
Kuigi Anna arvas, et juriidiline võitlus on segaduse lõpp, leidis ta pööningult veel ühe paki: väikese kingakarbi lapsepõlvemälestustega ja viimase ümbriku, millel oli kiri „Annalle“. Selles viimases kirjas selgitas Maret, et ta soovib, et Anna hoiaks kodu, sest „Sa olid alati see, kes selle eest hoolitses, kes seda armastas ja kes tegi sellest kodu.“ Ta tunnistas, et Katriin vajas raha, kuid ei mõistnud koha südant. Selle viimase, armastava kinnitusega leidis Anna rahu, mida ta nii hädasti vajas. Ta istub nüüd verandal, tundes, kuidas “[tema ema] süda… ikka veel maja vundamendis lööb,” ja hoolimata Katriini püüdlustest uuesti ühendust võtta, hoiab Anna vaikust, leppides sellega, et mõningaid asju – ja mõningaid suhteid – ei saa parandada.