Üheks hetkeks kõlas nii vali kõmin, et aknad värisesid. Inimesed jooksid trepikodadest välja, vaadates poole maanteele, kust kerkis hall suits ja tõusis tolmupilv.

Mõne minuti pärast sai selgeks: osa teest oli lihtsalt kadunud. Asfalt, üle mille iga hommik sõitsid bussid, autod ja jalakäijad, oli vajunud, moodustades hiiglasliku augu.

Kohale saabusid kohe tuletõrjujad, politsei ja tehnikavidinad. Rasked kraanad rivistusid augu äärde, päästjad panid tõkkeposte, ajakirjanikud pildistasid.
Rahvas seisis tardunult — all laiutas must kuristik, mitu korrust sügav, mullase ja kuidagi… kummalise lõhnaga.

Kui esimesed insenerid laskusid turvavööde abil alla, valitses õhus pingeline vaikus.
Laternad valgustasid betoonitükke, katkiseid juhtmeid ja kõverdatud torusid.
Siis hüüdis üks meestest järsult:
— Hei, valgustage siia!

Valgus langes millegi metallilise, massiivse peale. Hiiglaslik roostetanud paak, maasse juurdunud, justkui osa vanast maa-alusest rajatisest.
Alguses arvasid — veereservuaar, jäänused nõukogudeaegsest kanalisatsioonist. Kuid kui lähemale minna, muutus õhk ägedaks, nagu oleks keegi hapet pihustanud.
— Eemal! Kiiresti! — karjus üks insener, sulgedes näo varrukaga.

Mulla alt ilmus tuhmiks kulunud märk — kolm kiirt kollasel taustal. Radioaktiivne oht. Allpool ingliskeelne hoiatus:
“Danger. Do not open.”

Keegi ei liigutanud end. Ainult tilkade loksumine, mis langesid raudtangidest.

Kutsuti keskkonnaspetsialistid, päästjad ja sõjaväelased. Mõne tunni pärast selgus: maantee all oli aastakümneid seisnud mahajäetud keemiapaak. Selle maasse peitis keegi 1970ndatel — dokumentideta, hoiatusteta. Lihtsalt mattis maa alla ja unustas.

Nüüd oli metall roostes ja korrosioon oli seinad läbi närinud. Maa-alused veed tegid oma töö — maapind maantee all vajus kokku.

Kui selgus, et osa paagist oli kahjustatud, pandi kogu piirkond piirangu alla. Inimestele keelati majast väljumine, veevärk suleti.
Linna kohal levis hirm — õhus oli keemialõhn, mis kurgus kipitas.

Üks eakas mees, kes elas lähedal, ütles vaikselt:
— Ma töötasin siin ligi nelikümmend aastat tagasi. Räägiti, et maantee all midagi mateti… aga keegi ei uskunud.

Nüüd uskusid kõik.

Ja spetsialistid, kes seisisid augu äärel, vaatasid vaikides alla.
Sest nad mõistsid: kui vajumine oleks juhtunud päevavalges, kui maanteel oleks liiklus, ei oleks linn sellest katastroofist arutanud — ta oleks elanud selle epitsentris.