Varahommik. Õhus hõljus niiskuse ja vaikuse lõhn. Politseinik Mark koos kolleegi ja teenistuskoer Ralfiga sai käsu läbi otsida vana maja äärelinnas. Maja kuulus eakamale naisele, kes oli hiljuti surnud veidrate asjaolude tõttu.

Naabrid olid kurtnud: öösiti süttisid akendes tuled ja majas tundus keegi ringi liikuvat. Politsei otsustas kontrollida – äkki peidavad seal end kurjategijad.

Maja tervitas neid kummalise rahuga. Ei tolmu, ei märke sisse murdmisest. Kõik oli korras, justkui oleks omanik lihtsalt välja läinud leiba ostma ja varsti tagasi tulemas.

Ralf kõndis eespool, nuuskides põrandat ja seinu. Tema kõrvad tõusid valvsalt, saba pinguldus. Ta astus elutuppa ja äkitselt hakkas sügavalt, madalalt murisema – nii tegi ta ainult siis, kui tundis midagi võõrast.

Seinal ripus suur, sünge maal – vana pereportree. Naine koos lastega. Kõigil samasugused, elu puuduvad silmad.

Ralf hakkas haukuma. Valjult, läbi tuule ja vaikuse, silmad püsisid maalis kinni.

— Vaiksemalt, poiss… mis seal on? — sosistas Mark.

Ta valgustas taskulambiga – lõuend värises nõrgast tuuleväänest. Siis võttis Mark maali seinalt maha. Ja kõik sai selgeks.

Maali taga peitus seif. Vana, massiivne, betooni sisse valatud. Ei ühtegi tolmutera. Nagu oleks keegi avanud selle alles hiljuti.

Tunni pärast, kui kohale jõudis spetsialist, avanes uks. Ja see, mis sees oli, jättis kõik sõnatuks.

Fotod. Sadu. Mehi, naisi, lapsi. Mõnel tempel „Kadunud“.

Pakkides valuutat eri riikidest, kuldehteid, dokumente – passe, tõendeid, meditsiinikaarte. Samadel nägudel erinevad nimed.

Maja omanik ei olnud lihtsalt vaikne pensionär, nagu naabrid arvasid. Ta oli aastakümneid aidanud inimestel kaduda. Loonud uusi elusid, võltsinud dokumente, müünud teiste saatuseid.

Ja viimastel aastatel – võib-olla peitnud veel hirmutavamaid saladusi.

Ralf, nuuskides seifi, heitis vaikides seina äärde ja sulges silmad. Ta teadis – juhtum on lahendatud.

Ja maali nurgas, kus lõuend sai eemaldamisel kriimustatud, märkas keegi hiljem kirja, vaevu nähtavat värvikihi all:

«Me oleme endiselt siin».