Katerina Melnikova oli töötanud kooliõena juba üheksa aastat. Tal oli neljakümne üheksa aasta vanune, pehme hääl ja tähelepanelikud silmad — ta märkas asju, mida teised mööda kõndides ei pannud tähelegi. Tema meditsiinipunktis lõhnas alati antiseptik ja õunatee. Seinad olid kaetud erksate plakatitega, riiulil ootasid pehmed mänguasjad hirmunud lastele. Seal ei tulnud lapsed ainult kriimustuste pärast, vaid ka lihtsalt istuma kellegi kõrvale, kes oskas kuulata.

Esimese mai hommikul lõi kuumus ootamatult linna. Pärast pikka kevadet oli linn päikese käes tulikuum ja lapsed jooksid kooli T-särkides, lühikestes pükstes, sassis juustega. Kõik — välja arvatud üks.

Timur Gratšjov. Seitse aastat vana. Silmad nagu vanast fotost, tõsised, tumedaks jäänud. Tal olid jalas paksud püksid, pikkade varrukatega kapuutsiga dressipluus… ja sinine kootud müts. Täpselt see, mida ta kogu talve kandis.

Katerina naeratas talle, kui ta meditsiinipunkti astus.
— Timur, kas sul ei ole mütsist palav?
Poiss surus huuled kokku ja raputas pead.
— Mul tuleb see kanda.
— Miks?
— Lihtsalt tuleb.

Ta hoidis mütsi servast kahe käega kinni, nagu kaitseks kõige kallimat. Katerina ei öelnud midagi. Ainult märkis endamisi: valvsad silmad, kerge sõrmede värin, hirmu jälg, mida lapsed ei oska peita.

Hiljem, kohvitassi ääres, rääkis ta tema õpetajaga, Svetlana Alekseevna:
— Ta ei võta mütsi isegi kehalise kasvatuse ajal ära, — ohkas õpetaja. — Aprillis lõi ta isegi paanikat, kui treener palus.
— Mis sa tead tema perest?
— Ema suri. Alles on isa ja vanem vend. Isa on range ja kinnine. Vend viib teda. Timur on vaikne, ei sega kedagi.

Katerina noogutas, aga ärevus ei kadunud.
Ta hakkas jälgima.
Nädest nädalasse — sama muster. Müts. Pikkade varrukatega pluus. Vaikne pilk.

Ja ühel päeval koridoris märkas ta mütsi peal tumedat laiku. Väike, pruunikas. Veri.

Sel õhtul kogus ta julgust ja helistas isale:
— Tere, siin on kooliõde. Soovisin täpsustada Timuri kohta…
Kõne teises otsas oli hääl terav ja kuiv:
— Pole mingeid probleeme. Ta teab, kuidas käituda.
— Ta ei võta mütsi isegi kuumuses ära. Ma mõtlesin, et ehk on tal tundlik peanahk?
— Müts on pere otsus, — lõikas mees kõne pooleks. — See pole teie asi.

Katerina pani aeglaselt telefoni ära. Midagi tema sees jahtus.

Esmaspäeva hommikul jooksis õpetaja tuppa:
— Timur nutab, ütleb, et pea valutab. Aga mütsi ei võta ära.

Kui Katerina klassi sisenes, istus poiss nurgas, käed peaga kinni, nägu kahvatu, huuled värisesid.
— Timur, kas ma tohin lihtsalt su otsaesist katsuda? Mütsi ei puuduta, luban.
Ta noogutas. Otsaees valutas. Ja lõhn… paks, metalliline, valusalt tuttav. Mädane.

Katerina laskus põlvili:
— Timur, mul tuleb müts ära võtta. Vastasel juhul läheb hullemaks.
— Isa ütles, et ei tohi, — puhkes ta välja. — Kui keegi saab teada, võtavad mind ära.

— See pole sinu süü, — ütles Katerina vaikselt. — Mitte kunagi.

Nad läksid meditsiinipunkti.
Lukustasid ukse.
Katerina võttis kindad, sidemed, lahuse. Poiss värises.

— Isa ütles, et ma olen seda väärt, — sosistas ta. — Sest ma käitusin halvasti. Ja vend ostis mütsi, et keegi ei näeks.

Katerina tõmbas kangast — see ei liikunud. Kleepus.
Ta niisutas servi, kannatlikult, peaaegu hellalt.
Kui müts lõpuks eemaldati, jäid Katerina ja õpetaja suu ammuli.

Nahk selle all oli lõigatud, kaetud kümnete ringjate põletushaavadega. Värsked ja paranenud, kõrvuti.
Sigareti jäljed.

Katerina pigistas hambad risti:
— Sa oled väga julge, — ütles ta. — Kõik saab korda.

Ta puhastas haavad. Svetlana hoidis poissi käest kinni.
Ta ei nutnud. Ainult sosistas vaikselt:
— Ta teeb seda, kui joob. Et ma mäletaksin.

Edasi kulges kõik udu sees.
Kõned direktorile. Lastekaitse. Politsei. Dokumendid. Fotodokumentatsioon.
Timur istus voodil, teki sees mähituna, ja Katerina tõi sahtlist uue pehme mütsi.
— See ei hakka valutama, — ütles ta.
Poiss vaatas teda:
— Võin… jätta?
— Muidugi.

Kolm päeva veetis ta haiglas. Infektsioon, põletushaavad, kurnatus.
Katerina ja Svetlana valvasid vahetustega tema voodi kõrval. Ilma graafiku ja korraldusteta. Lihtsalt ei suutnud teisiti.

Kolmandal päeval ütles Svetlana:
— Ma esitan dokumendid. Tahaksin võtta ta enda juurde.

Katerina vaatas teda kaua.
— Oled kindel?
— Jah. Ootasin just teda.

Kaks nädalat hiljem kolis Timur tema koju.
Algul kartis külmikut ilma loata avada. Peses nõusid kolm korda.
Mõnikord istus põrandale ja kattis end rätikuga — lihtsalt peitmiseks.

Svetlana talus. Rääkis rahulikult:
— Sa oled kodus. Kõik on nüüd hästi.

Külmiku peal riputas paber:
«Sa oled tubli.»

Mõnikord läks poiss lugema ja küsis:
— Kas see on tõsi?
— Tõsi, — vastas ta.

Suveks hakkasid Timuri juuksed kasvama. Armid muutusid kahvatuks.
Ühel õhtul nägi Katerina teda õues — paljajalu, märgade kätega, naermas voolava voolikuga. Ilma mütsita.

Ta nuttis. Aga esimest korda — rõõmust.

Svetlana tuli teega õue:
— Ta ikka ehmatab unes, — ütles ta. — Aga nüüd lihtsalt hoiab mind.
— Aga sina?
— Ma esitasin lapsendamise dokumendid. Aasta hiljem. Samal päeval, kui kõik algas.

Katerina noogutas, vaadates poissi, kes jooksis murul ringi. Mõnikord juhtuvad imed mitte maagiast, vaid lihtsalt sellepärast, et keegi märkas õigel ajal, et laps kannab mütsi, kuigi kevad on juba käes.