Esimesel hommikul pärast vanglast vabanemist astus ta vabadusse, käes vana kohver ja südames ränk mure. Kaotamata hetkegi, kutsus ta takso ja sõitis otse kalmistule. Viis aastat tagasi arreteeriti ta keset oma kihlattu matusetalitust – talle ei antud isegi võimalust jätta oma armastatuga viimast hüvasti. Kõik need aastad trellide taga oli tema ainus unistus põlvitada naise haual ja paluda andestust.
Kalmistu oli kui lõputu labürint ning paberil kirjas olevad andmed olid puudulikud. Pärast pooletunnist meeleheitlikku otsimist palus ta abi vanalt kalmistuvahilt. Mees uuris paberit ja juhatas ta ametlikest kirjetest erinevasse, varjulisse kohta, kus seisis must südamekujuline hauakivi. Hauaplats oli silmatorkavalt hoolitsetud, otsekui külastaks keegi seda iga päev.
Noormees kummardus, et asetada värisevate kätega toodud lilled hauale. Sel hetkel märkas ta marmorisse raiutud kirjas midagi kummalist. Lähemalt uurides tarretus ta õudusest. Kivil olev sünnikuupäev ei kuulunud tema kihlatule, Loviisale, ning surmakuupäev oli märgitud kuid hilisemaks, kui seisid ametlikud dokumendid. Segaduses olles hakkas ta sõrmedega üle numbrite libistama.
Poleeritud pinna all olid aimatavad vanad mahakullatud numbrid. Keegi oli endised kuupäevad kustutanud ja asendanud need uutega. Kuigi foto haual oli tõepoolest tema kihlattu oma, viitas selle all olev info täiesti teisele elule. Teda valdas jääkülm hirm – inimene, kes siin puhkas, ei saanud olla tema Loviisa. Keegi oli meelega tema haua teisega asendanud või kasutanud naise identiteeti teise surnukeha varjamiseks.
Seistes tuule ulgumise saatel keset vaikust, mõistis ta, et viie aasta tagused sündmused, mis ta vanglasse viisid, ei olnud sugugi nii lihtsad, kui näis. Kui selles hauas ei puhka tema armastatu, siis kus on Loviisa? Tema elust varastatud aastad ja teadmine naise surmast põhinesid valel. Oma vabaduse esimesel päeval mõistis mees, et on sattunud palju suurema ja süngema vandenõu keskmesse, ning vandus kättemaksu.