Noor naine sõitis keset raevukat lumetormi mööda maanteed kodu poole. Lumi peksis vastu tuuleklaasi nagu valge sein ja tee oli muutunud peaaegu nähtamatuks. Jõudes paika, kus ta aastaid tagasi traagilises õnnetuses oma mehe ja poja kaotas, võttis ta hoo maha. Nagu alati, kui ta läbis seda kohta, kuhu oli püstitatud mälestusrist, parkis ta auto ohtlikule teepeenrale. Kui esituled lumemöllust läbi murdsid, märkas ta valgel vaibal šokeerivat kirkaspunast laiku.
Ta astus autost välja ja lähemale jõudes leidis eest lumes lebava emahundi. Loom oli täiesti kurnatud ja surnuks külmumas; tema kõrval värisesid külmast ja hirmust kaks väikest kutsikat, kes justkui anusid, et ema püsti tõuseks. Mõistus käskis naisel kohe autosse naasta – isegi vigastatud hunt on alati ohtlik. Kuid südametunnistus jäi peale ning kui ta kummardus, et looma aidata, märkas ta detaili, mis mattis hinge.
Lumes kulgesid kilomeetrite pikkused katkendlikud jäljed. Emahunt ei olnud kõndinud, vaid roomanud. Uskumatu pingutusega oli ta jõudnud täpselt sinna punkti, kus naise poeg oli oma viimase hingetõmbe teinud, ja seal peatunud. See vapustav teadmine võttis naisel põlved nõrgaks ning ta vajus sealsamas lumesse teadvusetult kokku. Tundus, nagu oleks mingi nähtamatu jõud hundile sosistanud, et abi võib leida just sellest valusast paigast.
Kui naine teadvusele tuli, tundis ta, et Jumal oli saatnud ta sel ööl just neid hingi päästma. Ta mõistis, et sügavat valu, mida põhjustas suutmatus päästa kunagi oma kõige kallimaid, saab nüüd leevendada nende abitute olendite aitamisega. Ta tõi kiiresti pagasiruumist tekid, mähkis ema ja kutsikad armastusega sisse ning tõstis nad ükshaaval autosse, et sõita lähima loomakliiniku poole.
Esimest korda aastate jooksul asendus tema lõputu lein lootuskiirega. Sel ööl ei päästnud ta mitte ainult hundipere, vaid hakkas tervendama ka omaenda katkist hinge. See saatuse kummaline ja tähendusrikas kokkusattumus näitas talle, et elu võib uuesti tärgata ka kõige pimedamas punktis.