Iga kord, kui noor naine peeglisse vaatas, nägi ta tuttavat, kuid samas võõrast nägu: padjale langenud juuksekarvad ja igal hommikul harja külge jäänud salgud olid muutunud piinaks. Ta oli väsinud võitlemast mitte ainult haigusega, vaid ka selle valusa meeldetuletusega peeglis. Lõpuks võttis ta sügavalt hinge ja sosistas endamisi: „Aitab küll, ellujäämiseks pean ma sellega leppima.“
Ta pani selga oma lemmikkampsuni ja suundus naabruskonna habemeajamistöökotta – kohta, kus töötasid karmi välimusega tätoveeritud mehed ja kus ta oli aastaid käinud. Kui ta sisse astus, mõistsid meistrid kohe tema ilmet nähes, et midagi on valesti. Ta istus toolile, tõmbas käed ümber keha ja ütles väriseva häälega: „Poisid, keemiaravi tõttu langevad mu juuksed välja. Ma ei suuda seda enam taluda. Palun ajage need kõik maha.“
Salongi laskus raske vaikus. Need hiiglasekasvu mehed, kes tavaliselt alati nalja viskasid, jäid järsku vait. Tema hea sõber, juuksur Marko, pani masina vaikselt käima. Kui esimesed juuksesalgud põrandale langesid, tõmbus naise süda krampi. Tundes külma õhku oma paljal peanahal, puhkes ta lohutamatult nutma. Ta mattis näo kätesse ja nuuksus: „Issand, mu juuksed, mida ma aastaid kasvatasin, on läinud… see on nii valus.“
Sel hetkel juhtus midagi ootamatut, mida ta ei unusta kunagi. Marko pani masina hetkeks seisma, puudutas naise õlga ja ütles: „Sa ei ole sellel teel kunagi üksi.“ Seejärel pani ta masina uuesti käima, kuid seekord ei suunanud ta seda naise pea poole, vaid lükkas selle omaenda tihedatesse mustadesse juustesse. Naise ammuli suu ja hämmastunud pilgu all ajas Marko ka oma pea paljaks.
Naine küsis läbi pisarate: „Mida sa teed? Miks?“ Marko naeratas ja vastas: „Kui sina pead seda lahingut, siis olen mina sinu kõrval. Juuksed kasvavad tagasi, aga sõprus ja toetus on kõigest muust olulisemad.“ Noor naine tundis sel hetkel, kuidas meeleheide asendus tohutu tänutundega. Peeglisse vaadates ei näinud ta enam kaotatud juukseid, vaid oma võitluse tõelist ilu, ja mõistis, et ta ei ole selles sõjas enam üksi.