Kui Heidi oli üheteistkümneaastane, jättis tema isa Tanel pliidile järelevalveta õlipanni, põhjustades kohutava tulekahju nende kodus. Heidi pääses kergemate vigastustega, kuid tema ema Liis sai raskeid põletushaavu näole, kaelale ja kätele. Ta vajas üle viiekümne operatsiooni ja nahasiirdamise. Samal ajal kui Liis aeglaselt paranes, eemaldus Tanel temast emotsionaalselt üha enam ning jättis lõpuks perekonna teise naise pärast maha, põhjendades oma otsust sellega, et ta ei suutnud enam taluda Liisi muutunud välimust.
Pärast Taneli lahkumist kattis Liis kõik kodus olevad peeglid ja vältis seltskondlikke üritusi, kartes teiste inimeste pilke. Tema tütar Heidi õppis spetsiaalseid kosmeetilise kamuflaaži tehnikaid, et aidata emal arme varjata. See aitas Liisil tasapisi enesekindlust taastada, peeglitelt katted eemaldada ja fotograafia vastu huvi avastada.
Liis registreerus õhtusele fotograafiakursusele, mida korraldati kogukonnakeskuses. Seal kohtas ta taas Martinit, oma endise abikaasa renoveerimisettevõtte endist äripartnerit. Nende sõprusest kujunes vastastikusel austusel põhinev romantiline suhe. Samal ajal hakkas Liis koos Heidiga endast pilte tegema, varjamata enam oma näoarme.
Kümme aastat pärast ootamatut kadumist naasis Tanel ette teatamata, kohver käes, ning palus luba taas nende majas elada. Ta oli jõudnud rahalise kokkuvarisemise äärele ja tema teine naine oli ta maha jätnud.
Liis astus koos Martiniga välisuksel Tanelile vastu. Ta lükkas kindlalt tagasi mehe soovi uuesti nende koju kolida ning selgitas talle, et ei määratle enam oma väärtust selle järgi, kuidas mees teda näeb.