Kauges külas Mustal elul kulges aeg rahulikult: inimesed tõusid koos kukelauluga, toitsid kariloomi, parandasid aedu ja kogunesid õhtul koju. Ainult vanaema Anna aknad särasid tavaliselt kauem kui kõik teised. Ta elas üksi, oma taluga ja vanake kassiga, ning hoolimata üksindusest ei kurtnud ta kunagi.

Aga ühel hommikul, varahommikul, ilmus tema värava juurde väike halli karvaga kobar. Kutsikas — värises, tal olid suured silmad, milles peegeldus meeleheide. Anna ei kõhelnud: võttis väikese sisse, toitis ja soojendas. Nii sai tal endale uus sõber, kelle ta lihtsalt — nimetas Huntliks.

Väike leitud sõber
Kutsikas kasvas kiiresti. Ta oli targem kui tavalised koerad, tähelepanelik, nagu mõistaks kõike sõnadeta. Selle asemel, et haukuda — madal urisemine, kiindumuse asemel — enesekindel ettevaatlikkus. Naabrid naljatasid, et ta on tavalise koera kohta liiga tõsine.

Aga Anna lihtsalt naeratas:
— Ta on mul tark, lihtsalt iseloomuga.

Huntlik valvas hoovi, hoides võõraid eemal isegi väravast. Talvel, kui akna taga möllasid tuisk, magas ta kaminas, pea Anna põlvedel.

Hirmuöö
Ühel päeval hakkasid külas levima kõhedad jutud — kusagil lähedal peitusid põgenenud vangid. Inimesed sulgesid uksed ja võtted. Ainult Anna, kes elas äärelinnas, ei teadnud sellest midagi.

Hilisel õhtul kostus koputus. Naine avas ukse — ja ukseava ilmuvad kaks meest. Nende näod olid pilvised, käed määrdunud ja värisesid.
— Vett… — ütles üks.

Aga kohe kui nad astusid sisse, hüppas Huntlik püsti. Tema karv tõusis püsti ja kurgust kostus madal urisemine.

— Vaikselt, koer — irvitas üks külaline ja astus edasi.

Vastusena hüppas Huntlik nende ja Anna vahele, näitas hambaid nii hirmutavalt, et meeste käed värisesid. Üks püüdis noaga haarata, aga koer oli kiire — löök, karje ja kõik vajus kokku kukkunud esemete kohinasse.

Kangelane kollaste silmadega
Hirmunud kurjategijad põgenesid majast ja tormasid pimedusse. Nende karjed ja haukumine äratasid kogu küla. Mehed tõid taskulambid ja relvad, tormasid appi, ja tunni pärast anti põgenikud politseile üle.

Anna istus põrandal, hoides Huntlikku. Tema käpa peal säras veri, kuid silmad olid rahulikud — ta tegi seda, milleks ta tema ellu oli tulnud.

Truu valvekoer
Pärast seda ööd taastunud Huntlik. Käpale jäi arm kui julguse märk. Ta muutus veel tähelepanelikumaks, kuid suhtus Anna endisesse hellusesse — heitis tema jalgade juurde, jälgis, et ta ei komistaks ja tervitas alati väravas.

Anna ja tema hundi lugu sai ümbruskonnas legendiks. Inimesed rääkisid, et vahel saadab loodus ise inimesele kaitsjaks, kui ta on eriti üksi.

Ja iga kord, kui õhtuti tõuseb küla kohal kõlav hundihääl, ütlevad vanad inimesed vaikselt:
— See on Huntlik. Ta valvab endiselt oma kodu.