Ema seisis lennujaama saabumisvärava juures, lükates kaksikute vankrit, mille külge oli seotud kolm heeliumiga täidetud õhupalli. Ta ootas oma abikaasat Martinit, kes oli naasmas üheksakuuliselt sõjaliselt missioonilt. Nende kaksiktütred, kes olid sündinud isa äraoleku ajal, lebasid vankris, kandes ühesuguseid sipupükse, mille esiküljel oli roosa kiri. Kui elektrooniline lennuinfoekraan kinnitas lennuki maandumist, astus vankri juurde sõdur nimega Jaan ja teatas, et Martin ei olnud seljaaju vigastusest tingitud terviseprobleemide tõttu lennukile pääsenud.
Jaan selgitas, et Martin oli välismaal asuvas lennujaamas vahemaandumise ajal tundnud jalgades nõrkust. Seetõttu tuli ta viia kohalikku meditsiiniasutusse, kus ta pidi läbima arstliku hindamise ja saama loa edasiseks transpordiks. Ema, Jaan ja imikud sõitsid nelikümmend minutit taastusravikeskusesse ning ootasid privaatses peretoas, kuni transpordisõiduk hiljem samal õhtul keskusesse saabus.
Taastusravikeskuse toas number 12 istus Martin haiglavoodi serval, tema kõrval oli manuaalne ratastool. Pärast vestlust tema füsioteraapia rutiini üle aitasid meditsiinitöötajad Martini ratastooli istuma, et ta saaks ühe beebi sülle võtta ja talle tuttavat laulu laulda, aidates lapsel rahuneda ning hingamist ühtlustada.
Järgmisel hommikul rääkis ema telefonitsi Martini emaga tema lahkunud isast, kes oli samuti pärast varasemat kehavigastust pidanud ratastooli kasutama. Ema võttis magamistoas asuvast hoiukastist riidetüki ja pakkis lahti käsitsi nikerdatud puidust mängulennuki. Sellel olid kaks kinnitatud tiiba, sabakiil ja alumisele küljele graveeritud kiri: „MARTINILE. ARMASTUSEGA, ISA.“
Pärastlõunasel külaskäigul taastusravikeskusesse ulatas ema Martinile nikerdatud puidust lennuki, et ta saaks seda lähemalt uurida ja graveeritud teksti lugeda. Pärast järjepidevat liikumisteraapiat naasis Martin ratastoolis koju, kus pere seadis end grupifoto jaoks valmis. Pildile jäid kaksikud, ratastool ja puidust lennuk, mis asus kõrvaloleval laual.