Naine kasvas üles lastekodus ja leidis lõpuks perekonna, millest oli alati unistanud – kuni ühel päeval koputas tema uksele mees minevikust ja ütles: „Sinu abikaasa ei ole see, kellena ta end esitleb.”

Kasvasin üles lastekodus, kus jõulud olid aasta kõige üksildasem päev.

Ometi mõtlesin alati, milline tunne võiks olla ärgata jõuluhommikul päris kodus, armastavate vanemate kõrval.

Igal aastal soovisin üht ja sama: et mul oleks kunagi oma perekond. Kodu, mis oleks täis armastust ja inimesi, kes mind kunagi maha ei jätaks.

Siis kohtasin Martinit.

Ta oli minust kümme aastat vanem, nägus ja kannatlik viisil, millega ma polnud harjunud.

Kui rääkisin talle oma lastekoduelust, võttis ta mu käed enda pihku.

„Ka mina kasvasin üles lastekodus, Liis,” ütles ta. „Me saame luua omaenda perekonna.”

Aasta hiljem abiellusime.

Kui jäin rasedaks, värvis ta lastetoa kahvatukollaseks ja veetis terve laupäeva võrevoodit kokku pannes.

Arvasin, et olin lõpuks leidnud selle, mida olin kogu elu oodanud.

Ainus asi, mis mind mõnikord murelikuks tegi, oli tema töö.

Martin oli ehitusjuht. Ta jäi sageli ööseks tööle või tuli hilja koju, väites, et tema ettevõttes napib mitmes linnas ehitusjuhte.

Ma uskusin teda.

Neli päeva enne sünnitustähtaega koputas keegi meie välisuksele.

Avasin ukse ja peaaegu pillasin klaasi käest.

„Rasmus?”

Ta oli kõhnem, kui teda mäletasin, kuid arm üle kulmu oli täiesti äratuntav.

Rasmus ja mina olime lastekodus parimad sõbrad. Jagasime varastatud küpsiseid ja lubasime teineteist uuesti üles otsida pärast seda, kui ta 14-aastaselt lapsendati.

Mõne aja pärast lakkasid tema kirjad saabumast ja ma ei saanud kunagi teada, miks.

Tahtsin teda kallistada, kuni märkasin tema tõsist näoilmet.

„Liis, ma pean sulle midagi näitama,” ütles ta. „Sinu abikaasa ei ole see, kellena ta end esitleb.”

Astusin sammu tagasi.

„Mida?! Sa kaod aastateks, ilmud siis järsku minu ukse taha ja süüdistad mu abikaasat?”

„Palun. Vaata lihtsalt seda.”

Tema sõrmed värisesid, kui ta telefonis video avas.

Martin seisis ühe maja sissesõiduteel ja hoidis süles väikest tüdrukut, kes hüüdis „Issi!”, kui mees ta üles tõstis.

Majast jooksis välja väike poiss, kellele järgnes naine, kes suudles Martinit huultele.

Martin suudles teda vastu, kandes sõrmes täpselt seda abielusõrmust, mille mina olin talle valinud.

„Millal see filmitud on?” sosistasin.

„Kolm päeva tagasi,” vastas Rasmus. „Naise nimi on Kati. Need on tema kaks last – kuueaastane tütar ja üheksa-aastane poeg.”

Lasin Rasmuse sisse, samal ajal kui mu käed köögilaual värisesid.

Ta selgitas, et pärast lapsendamist oli ta elanud otse Martini naabruses – Martini lapsendajad olid tegelikult endiselt elus, kuigi Martin oli mulle rääkinud, et nad on surnud.

Rasmus oli tõe teada saanud oma lapsendatud õe Mari kaudu, kes töötas Katiga samas ettevõttes ja oli näinud Martini fotot.

Kui Rasmus Martini nime internetist otsis, leidis ta minu hiljutise rasedusteate ning avastas nii Martini kaksikelu.

Kati oli ise selle video maja sissesõiduteel salvestanud ja andnud Rasmusele loa seda mulle näidata.

Enne lahkumist andis Rasmus mulle Kati telefoninumbri.

Samal õhtul panin Kati ja laste foto meie söögilauale.

Kui Martin kell 20.00 koju jõudis, kadus kogu värv tema näost.

„Kati on minu endine naine,” valetas ta alguses, enne kui lõpuks tunnistas, et nad olid endiselt seaduslikult abielus.

„Sa seisid meie sõprade ees ja lubasid mulle ühist elu, mida sa juba kellegi teisega elasid,” ütlesin talle ning lukustasin end magamistuppa.

Sel ööl helistasin Kat ile ja võrdlesime kuupäevi.

Nädalavahetusel, mil Martin väitis, et osaleb tööohutuse koolitusel, oli ta tegelikult oma lastega telkimas.

Ööl, mil pidin rasedusega seotud erakorralisele läbivaatusele üksi minema, aitas ta samal ajal oma tütrel koolinäidendi jaoks harjutada.

Järgmisel hommikul kohtusime Katiga Mari korteris ning avastasime eraldi telefonid, eraldi pangakontod ja aastaid kestnud hoolikalt kavandatud pettuse.

Äkitselt hakkas Martin Mari uksele kõvasti taguma, olles Kati auto asukoha välja selgitanud.

Kui ta sisse tormas ja meid anuma hakkas, et me tema perekonda ei hävitaks, tundsin, kuidas mu kõht valulike sünnituskontraktsioonide tõttu pingule tõmbus.

Sundisime ta lahkuma ning järgmise kahe päeva jooksul aitasid Rasmus ja Mari mul kolida turvalisse ajutisse elukohta ning võtta ühendust perekonnaõigusele spetsialiseerunud juristiga.

Kolm päeva hiljem sündis mu tütar Nora tervena, Rasmus ja Mari otse minu kõrval.

Keeldusin Martinit sünnitustuppa lubamast ning nõudsin, et kogu edasine suhtlus toimuks ainult ametlikke õiguslikke kanaleid pidi.

Nädal hiljem tuli Rasmus mulle toidukaupadega külla, samal ajal kui Mari köögis suppi soojendas ja Nora minu kõrval magas.

„Sa rääkisid alati sellest, kuidas tahad endale päris perekonda,” ütles Rasmus vaikselt ja istus minu kõrvale.

„Ma arvasin, et tean, milline see välja peaks nägema,” vastasin.

Kui vaatasin aknalaual olevat Nora fotot, meenus mulle äkitselt midagi.

„Rasmus,” ütlesin aeglaselt. „Sa ütlesid enne, et sinu kirjad lakkasid tulemast, sest su pere kolis ära ja sina läksid ülikooli.”

Ta jäi hetkeks vait ja näis ebamugav.

„See polnud kogu tõde, Liis. Kui olin 17-aastane, tulin tegelikult lastekodusse tagasi, et sind otsida.”

Mul jäi hing kinni.

„Sa tegid seda? Mulle pole sellest kunagi keegi rääkinud.”

„Lastekodu juhataja ütles mulle, et sa olid saanud täisealiseks, kolinud teise riigi otsa ja ei soovinud, et sind üles leitaks,” tunnistas Rasmus, pilku oma kätele langetades. „See murdis mu südame, nii et lõpetasin sulle kirjutamise.”

Vaatasin teda šokeeritult.

„Rasmus, ma jäin siia samasse linna ja töötasin pagariäris kuni 21-aastaseks saamiseni. Ma ei lahkunudki kunagi.”

Ruumis valitses raske vaikus, kuni Rasmus lõpuks pilgu tõstis. Tema silmad läksid suureks, kui ta hakkas kõike omavahel seostama.

„Martin,” sosistas ta.

Mu süda tagus vastu roideid.

„Martin käis tol ajal vabatahtlikuna lastekodu juhatuse koosolekutel,” taipasin valjusti, samal ajal kui külm tõde mind valdas. „Ta tundis juhatajat. Ta teadis, kui meeleheitlikult ma perekonda igatsesin – ja ta hoolitses selle eest, et ainus inimene, kes mind tõeliselt tundis, minu elust eemaldataks.”

Rasmus pigistas mu kätt. Tema näoilme muutus tõsiseks ning selles peegeldusid mõistmine ja vaikne otsusekindlus.

„Ta tahtis sind teistest isoleerida,” ütles Rasmus õrnalt. „Ta tahtis olla kogu sinu maailm, et sa ei seaks kunagi tema maailma kahtluse alla.”

Vaatasin oma magavat tütart ja seejärel uuesti Rasmust – poissi, kes oli kunagi minu jaoks poole oma jõuluküpsistest alles hoidnud.

Martin oli aastaid hoolikalt valesid konstrueerinud, et mind lõksu püüda, aimamata, et just see tõde, mida ta püüdis maha matta, vabastab mind lõpuks.

„Kas sa hoiaksid teda, kuni ma söön?” küsisin ja naeratasin talle esimest korda üle mitme nädala siiralt.

„Muidugi,” vastas Rasmus ning kiigutas õrnalt Norat süles, samal ajal kui Mari asetas minu ette kausi sooja supiga.

Martinit ootasid ees õiguslikud tagajärjed bigaamia ja pettuse eest ning tema hoolikalt üles ehitatud kaksikelu oli täielikult kokku varisenud.

Ma ei teadnud kõiki üksikasju selle kohta, mida tulevik mulle toob või kuidas eesootavad kohtuvaidlused lõpevad.

Kuid kui vaatasin päikesepaistest täidetud tuba, Rasmust, Marit ja oma tütart, mõistsin, et olin lõpuks leidnud selle perekonna, millest olin igal jõulupühal unistanud.

Like this post? Please share to your friends: