Loreta algatas pärast neljakümneaastast abielu lahutusmenetluse oma abikaasa Hendrikuga, kes töötas raamatupidajana. Veidi aega pärast lahutuspaberite kättesaamist suri Hendrik ootamatult südameinfarkti tagajärjel. Mõni päev pärast matuseid ulatas tema advokaat, härra Kallas, Loretaale suletud ümbriku. Ümbrikust leidis ta käsitsi kirjutatud kirja ja väikese messingist võtme.
Pärast nende ühisesse koju naasmist läks Loreta Hendriku kabinetti. Võtme abil avas ta ühe arhiivikapi all asuva sahtli. Sahtlist leidis ta kausta, millele oli kirjutatud „Loreta“. Kaust sisaldas ajakirjadest väljalõigatud artikleid, fotosid ja mitut märkmikku. Märkmikes olid kahekümne aasta jooksul tehtud sissekanded, milles oli üksikasjalikult kirjas tema varem väljendatud soov reisida sellistesse paikadesse nagu Pariis, Veneetsia ja Aafrika.
Märkmike alt leidis Loreta eraldi kogumiskonto paberil pangaväljavõtte. Selle kõrval oli kaust käsitsi kirjutatud neljanädalase reisikavaga. Üksikasjalik plaan sisaldas hotellide nimesid, rongiühendusi ja restoranibroneeringuid Firenzes, Roomas, Aafrikas ja Pariisis.
Pangaväljavõte näitas, et paljude aastate jooksul oli kontole regulaarselt iga kuu hoiustatud 50–100 dollarit. Dokumendil märgitud lõppsumma oli mõeldud spetsiaalselt nende 40. pulma-aastapäeva puhul kavandatud reisiks ning oli selle eesmärgi nimel aastate jooksul märkimisväärseks summaks kasvanud.
Kolm kuud hiljem kasutas Loreta eraldi kogumiskontole kogunenud raha, et reisida Itaaliasse Veneetsiasse. Linna kohalikke kohvikuid ja kanaleid avastades kandis ta käekotis Hendriku väljaprinditud fotot ning külastas paiku, mida mees oli reisikavas üksikasjalikult kirjeldanud.