Gerard, 15-aastase staažiga koolibussijuht, leidis rõõmu ja mõtet oma pealtnäha tähtsusetus töös, kuigi tema naine rõhutas, et ta teenib vaid “kopikaid”. Ühel eriti külmal hommikul märkas ta pärast õpilaste mahapanemist rutiinse kontrolli käigus vaikset, kõhnat poissi, kes oli tagapingil kokku tõmmanud. Seitsmeaastane Aiden tunnistas, et tal on külm, ja Gerard oli šokeeritud, nähes tema sõrmi pikast külmaga kokkupuutest siniste, kangete ja paistes olevat. Aiden selgitas, et vanad kindad olid katki läinud ja tema vanemad ei saanud uut paari lubada. Kahelnata võttis Gerard oma kindad ära ja andis need poisile, lubades talle pärast kooli uue paari osta, teades, et peab last tema vaikses valus aitama.
Gerard kulutas sel päeval oma viimase dollari paksude kinnaste ja salli peale Aideni jaoks kohaliku poeomaniku Jana juures. Ta asetas esemed oma juhiistme taha pappkarpi, koos lihtsa, anonüümse sedeliga: „Kui sul on külm, võta siit midagi. — Gerard, sinu bussijuht.“ Pärastlõunal võttis Aiden vaikselt salli ja naeratas bussi pealt maha astudes, enam mitte värisemast. Sellest väikesest diskreetsest teost oleks Gerardile piisanud, kuid see kasvas kiiresti millekski suuremaks. Sõnum vaikivast headusest levis ja peagi kutsuti Gerard koolidirektori kabinetti.
Direktor Tamm, kaugel Gerardi noomimisest, rääkis talle, et poiss, keda ta aitas, Aiden, oli tuletõrjuja Evari poeg, kes oli vigastatud ja kellel olid rahalised raskused. Gerardi väike annetuste karp tekitas kogukonnas tohutu reaktsiooni. Kool algatas kogu piirkonda hõlmava korjanduse ja algatuse nimega „Sooja Sõidu Projekt“, et pakkuda mantlid, saapad, kindad ja sallid rahaliselt keerulises olukorras peredele, „küsimata midagi vastu“. Esialgsest kingakarbist sai kiiresti täis kast, kui vanemad, õpetajad ja isegi Janne kohalikust poest hakkasid annetama. Lapsed hakkasid kasti jätma anonüümseid tänusõnumeid, kinnitades projekti sügavat mõju.
Projekti kasvavat edu rõhutasid isikliku tänulikkuse hetked. Aideni tädi, Klara, pöördus Gerardi poole, et teda tänada oma vennapoja “märkamise” eest, ja kinkis talle perekonnalt kinkekaardi. Seejärel kutsuti kokku üllatuskoosolek, kus Gerardit tunnustati tema kaastunde eest kui „kohalikku kangelast“. Direktor teatas, et fondi on laiendatud ka teistele koolidele ja bussidele. Kõige liigutavam hetk saabus siis, kui Aiden astus lavale, hoides oma isa, tuletõrjuja Evari kätt. Evar tänas Gerardit ja sosistas, et tema headus ei aidanud mitte ainult tema poega, vaid „päästis ka tema“ perekonna raskeimal talvel.
Tunnustus ja projekti mõju muutsid Gerardi vaate oma karjäärile põhjalikult. Ta mõistis, et tema töö ei seisnenud mitte ainult ohutult sõitmises ja õigeaegsuses, vaid „tähelepanelikkuses“ ja väikesel viisil kohal olemises, et tuua kaasa tohutuid muutusi. Aideni värvipliiatsijoonistus, millel olid sõnad „Aitäh, et meid soojas hoiad. Sa oled minu kangelane“, sai igapäevaseks meeldetuletuseks, mis oli kinnitatud tema rooli külge. Gerardi lihtne kaastunne – paar kindaid ja sall – oli õitsenud jätkusuutlikuks liikumiseks, mis nüüd tagab, et kümned piirkonna lapsed on soojad ja hoitud, täites Gerardi uhkusega, mis ulatub kaugemale tema ametinimetusest.