Libisesin ühel vihmasel pärastlõunal väikesesse kohvikusse, lootuses leida varju ja toita oma väikest lapselast Ameliet. 72-aastasena olin väsinud, kuid kindlameelne tema eest hoolitsema, pärast seda kui olin eelmisel aastal sünnituse ajal kaotanud oma tütre Maarja. Maarja elukaaslane oli pere maha jätnud, nii et nüüd olin mina Amelie ainus tugi ja hooldaja. Katsin lapsevankri oma jopega ja püüdsin Ameliet rahustada, samal ajal kui ruumi täitsid soojus ning kohvi ja kaneelisaiade lõhn. Ent peagi sai selgeks, et mitte kõik ei rõõmustanud meie kohaloleku üle.
Üks naine kõrvalauas kirtsutas nina ning tema kaaslane pilkas, öeldes, et peaksin nutva lapse õue viima. Mu põsed lõid kuumaks, kui teised külalised vahtisid, ilma et keegi oleks appi tulnud. Mu värisevad käed vaevlesid Amelie lutipudeli ettevalmistamisega ning ma sosistasin talle tasakesi, püüdes teda rahustada, tundes korraga nii viha kui abitust. Isegi noor ettekandja vihjas, et võiksin lahkuda, et mitte teisi häirida, ja see pani mind mõistma, kui erinevalt inimesed tänapäeval kaastunnet väljendavad.
Kui ma püüdsin Ameliet rahustada, astusid sisse kaks politseinikku ja vaatasid ruumis ringi, kuni nende pilgud peatusid meil. Selgitasin, et olin tulnud vaid vihma eest varju, et oma lapselast toita. Vanem politseinik, Kristjan, mõistis kiiresti, et olukorda oli liialdatud, samas kui noorem, Aleksander, pakkus isegi, et võib Ameliet korraks süles hoida. Kergendusehetkel jäi Amelie Aleksandri käte vahel rahulikuks ja jõi oma pudelist, samal ajal kui pinge kohvikus vaibus.
Politseinikud jäid meie juurde, jõid kohvi ja sõid kooki, kuulasid mind ning kohtlesid Ameliet siira hoolivusega. Nende kohalolek muutis õhkkonda ning ma tundsin end lõpuks mõistetuna ja turvaliselt. Olin liigutatud, kui nad minu protestidest hoolimata arve tasusid, ning sain hiljem teada, et Aleksander oli meist foto saatnud oma õele, ajakirjanikule. Sellest sündis südantsoojendav lugu, mis levis kiiresti – lugu lahkusest ja väljakutsetest, mis kaasnevad lapse üksi kasvatamisega.
Nädal hiljem naasin kohvikusse ja märkasin uksele ilmunud uut silti: „Beebid on teretulnud. Ostu pole vaja.“ Sama noor ettekandja tervitas mind sooja naeratusega ning pakkus tasuta kooki ja jäätist. Sel päeval mõistsin, et isegi pärast elu, mis on olnud täis kaotusi ja võitlusi, võivad väikesed mõistmise ja kaastunde teod teha suure erinevuse. Otsustasin, et elu on mõeldud just sellisteks hetkedeks – täidetud lahkuse, soojuse ja lootusega tuleviku suhtes.