Õhtul suures elamukompleksis läks ootamatult elekter ära.
Lambid vilkusid, liftid peatusid, kusagil ülal kostusid karjed. Inimesed jooksid trepikodadesse, kutsusid naabreid, keegi nuttis pimeduses. Mõne minuti pärast saabus päästemeeskond — teatati, et ühes liftis on inimesed lõksus.

Taskulambid, tööriistad, terav metallilõhna ja kummilõhna segu. Vormis mehed piiritlevad kiiresti hoovi. Kaevanduse sügavusest kostusid helid — keegi koputas, keegi justkui hüüdis abi. Esimesel korrusel karjus naine:
— Seal on lapsi! Kuulen, seal nutavad lapsed!

Liftiuksed olid täiesti kinni jäänud. Üks päästja valgustas, teine surus kangi pragusse, kolmas valmistas turvavarustust. Metall õhkis, sädemed lendasid põrandale.
Lõpuks andsid uksed järele — ja seest kostus niiske, umbselt lõhnava õhu voog, nagu kelder. Hääled vaibusid.

— Hei! — karjus vanem päästja. — Me tulime appi!
Vastust polnud. Ainult vaikselt, vaevu kuuldav kraapimine.
Nad avasid ust veidi laiemalt — taskulambi valgus libises kabiini põrandale ja kõik tardusid korraga.

Sees, nurgas, kikkis kerakesena, ei istunud inimesed.
Kuus väikest kutsikat.
Määrdunud, tolmu ja ämblikuvõrguga kaetud, aga elus. Nende silmad helkisid valguses, keha värises külmast.
Tagapool seisnud rahvas ahhetas. Sama naine, kes kuulis “laste nutt”, kattis näo kätega ja nuttis — kuulmine ei petnud, lihtsalt “lapsed” olid teised.
Elusad, hirmunud, aga tõelised väikesed.

Päästjad võtsid kutsikad ettevaatlikult välja ja mässisid tekki. Nad surusid end sooja kätte, justkui mõistes, et kõik on lõppenud.
Aga üks küsimus jäi: kuidas nad üldse sinna sattusid?

Lift oli peatunud korruste vahel, uksed olid seest kinni, keegi majas ei teadnud neist. Kõik näis olevat mõistatus.

Vastus tuli hiljem.
Selgus, et naine ülemiselt korruselt pidas salaja koera, kes hiljuti oli kuudi teinud panipaigas. Naabrite kaebustest hirmununa peitis ta kutsikad liftikabiini — “vaid paariks tunniks”. Kuid rike katkestas elektrivarustuse ja kutsikad jäid pimeduses lõksu.

Lugu levis kiiresti kogu piirkonnas.
Ühed kritiseerisid naist, teised rõõmustasid, et kõik lõppes hästi. Aga kõik ütlesid üht:
sel hetkel, kui päästjad kiirustasid “inimesi liftist välja tooma”, päästsid nad tegelikult terve väikese karja.

Sellest ajast saadik jooksevad hoovis üles kasvanud kutsikad.
Naabrid naeravad, vaadates neid:
— Need on meie valvurid. Liftikoerad. Need, kes elasid läbi pimeduse ja jõudsid valgusesse.