Ma elan majas, mille pärandasid mulle minu kadunud vanavanemad – see on vaikne ja armas koht, mida ma tuba-toa haaval renoveerin. Tagaaias kasvav õunapuu oli mu suurim lemmik – istik, mille vanaisa ja vanaema viiskümmend aastat tagasi mulda panid. See oli elav mälestus nendest. Veetsin suved selle otstesse ronides, kookide jaoks õunu korjates ja puu varjus uinakuid tehes. See polnud lihtsalt puu; see oli ajalugu, see oli perekond, see oli kodu.
Siis kolisid naabermajja Priit ja Kadi. Valjud, kannatamatud ja uskumatult matslikud, tegid nad kiiresti selgeks, et minu puu on „probleemiks“ nende uue aia rajamise plaanides. Kadi argumenteeris, et päikesevalgus ei tunne kinnistupiire. Kui ma viisakalt keeldusin puud maha võtmast, naeris Priit pilkavalt ja väitis, et see puu on tähtsusetu. Jäin endale kindlaks – minu vanavanemate puu ei kao kuhugi.
Kolm päeva pärast minu puhkuse algust sain aga kõne: kaks meest mootorsaagide ja oksapurustajaga olid minu aeda tunginud. Mu süda jättis löögi vahele. Sõitsin kaheksa tundi järjest koju, et leida oma armastatud õunapuu asemel vaid räsitud känd. Kui ma nendega riidlema läksin, rüüpas Kadi veini, nagu poleks midagi juhtunud, ja Priit irvitas enesekindlalt. „See oli kõigest üks puu,“ ütlesid nad. Surusin rusikad taskus rulli ja jalutasin minema, samal ajal oma järgmist sammu planeerides.
Kutsusin kohale sertifitseeritud arboristi, kes hindas puu väärtuseks üle 16 000 euro. Koos juriidiliste dokumentide ja fotodega saatsin neile tähitud kirja, milles nõudsin kahjutasu omavolilise sissetungi, vara rikkumise ja ebaseadusliku raie eest. Seejärel lasin istutada piki aiaäärt kolm kõrget ja tihedat nulgu – täiesti seaduslikult ja täpselt sellisesse kohta, et need varjaksid igasuguse päikesevalguse nende uue mullivanni eest. Karma oli juured alla võtnud.
Nüüd joon ma igal hommikul kohvi oma uue väikese metsatuka varjus, kuulan lehtede sahinat ja kujutan ette, kuidas mu vanavanemad naeratavad. Teisel pool aeda põrnitseb Kadi frustreeritult ja lüüasaanuna tühjust. Ma lihtsalt naeratan talle vastu. „Istuta midagi, mida tasub hoida, ja kaitse seda kõige väega,“ ütlesid vanavanemad alati. Nagu selgus… täpselt seda ma tegingi.