Meri oli vaikne.

Patrull-laev “Albatros” liikus lainete vahel, kui madrus näitas silmapiiril millegi peale: roheline, särav kera, mis triivis hoovusega.

Alguses arvasid nad, et see on poi. Aga lähemale jõudes mõistsid nad: see ei olnud.

Liiga sile. Liiga täiuslik.

Päike peegeldus selle pinnalt nagu poleeritud peeglilt.

Mehed vaatasid üksteisele murelikult otsa.

Kapten kortsutas kulmu ja käskis vaiksel häälel:

— Lähemale.

Laev muutis kurssi.

Kui konks objekti tabas, oli heli sügav ja metalne, nagu kaja, mis tuli aja sügavusest.

See ei olnud plast. See ei olnud puit.

— Kui see on metall, — pomises üks, — siis see ei uju iseenesest…

Nad sidusid otsa külge, kuid köis pinguldus tulemusteta.

Kera näis olevat ankurdatud millegi külge sügavuses.

Kapten proovis maaga ühendust saada, kuid kostus vaid staatiline sumin.

Meri oli muutunud vaikseks, liiga vaikseks.

Nad otsustasid saata sukeldujad.

Esimene laskus alla ja tema taskulamp lõikas läbi pimeduse.

Äkitselt ilmus tema ette tohutu vari.

See ei olnud kalju. See oli metall.

— Siin all on midagi… — tema hääl värises.

— See on tohutu.

Kui valgus pinda pühkis, ilmusid neetid, luugid, roostetanud kere.

See oli uppunud laev.

Sukeldujad sisenesid poolenisti avatud ukse kaudu.

Seest leidsid nad täpselt reas olevaid kaste.

Nad viisid uudise pinnale:

— Need ei ole relvad… need on varud. Ravimid.

“Albatros” oli avastanud humanitaarabi laeva, mis oli kadunud seitsekümmend aastat tagasi.

Ja kera, mis selle kohal hõljus, ei olnud prügi:

see oli signaal, märk, mille jätsid need, kes tahtsid, et keegi selle kunagi leiaks.

Tekil ei rääkinud keegi.

Ainult mere hääl…

ja loo raskus, mida ookean oli tahtnud hoida.

Miks sa arvad, et keegi tahtis laeva päästmise asemel varjata?

Räägi sellest kommentaarides — sest mõnikord meri mitte ainult ei peida saladusi… see ka kaitseb neid.