Alles kahekümneaastase noore neiu käed lõhnasid alati piima ja heina järele. Ta elas koos haige emaga vanas lagunenud onnis ning töötas päeval ja öösel, sest tema isa istus võlgade tõttu vanglas. Ühel päeval koputas küla rikkaim ja karmima loomuga maaomanik tema uksele. Mees esitas ilma igasuguse emotsioonita jahmatava ettepaneku: „Mul on elada jäänud vaid üks aasta. Abiellu minuga ja anna mulle pärija; vastutasuks vabastan su isa vanglast ja maksan kõik teie pere võlad kinni.“
Mehemeeleheite ja olukorra surve all nõustus neiu selle tehinguga. Ta oli valmis ohverdama aasta oma elust, et ema saaks ravimeid ja isa vabaduse tagasi. Pulmad möödusid vaiksel ja süngel moel. Kuid pulmaööl, kui mees oli juba magama jäänud, märkas neiu töötoa poolelt paistvat valgust, mis läbi ukseprao kumas. Kui ta sisse vaatas ja laual lebavaid dokumente nägi, tabas teda elu suurim šokk.
Laual olevad meditsiinilised aruanded kinnitasid, et mehe tervis oli laitmatu ning tal ei olnud ühtki surmavat haigust. Selle kõrval olnud juriidilisest lepingust selgus aga kohutav tõde: mees pidi ühe aasta jooksul saama lapse, et pärida oma surnud sugulaselt tohutu varandus. Kui last ei sünniks, tunnistataks abielu kehtetuks ja neiu visataks tänavale ilma pennita. Mees oli kasutanud valel põhinevat „ma suren varsti“ lugu, et teda vaid tööriistana ära kasutada.
Esimeste koidukiirtega põgenes neiu sellest majast, südames reetmise õudus. Ta läks otse linna ausa advokaadi juurde ja jutustas talle kõik nähtud dokumendid ning lõksu, kuhu ta oli meelitatud. Mehe pettusel põhinev abieluleping pöördus kohtus tema enda vastu tänu neiu julgusele ja kogutud tõenditele. Veelgi enam – tema räpane skeem pärandi saamiseks jõudis ka testamendi järelevalvajate kõrvu.
Loo lõpuks kaotas mees nii pärandi kui ka oma maine täielikult. Noor neiu aga sai kohtutee kaudu kätte talle lubatud hüvitised. Tema isa vabastati vanglast ja ema paranes. Kui ta oli olnud valmis ohverdama ühe aasta oma elust, siis lõpuks päästis ta oma tarkuse ja julgusega kogu oma tuleviku. Tema käed lõhnasid nüüd mitte ainult piima järele, vaid ka vabaduse ja rahu järele.