Kui mu vend oma kihlusest teatas, olin ma vaimustuses – kuni ta ütles pruudi nime: Kertu. See oli tüdruk, kes oli muutnud mu lapsepõlve põrguks. Ta ei kiusanud mind füüsiliselt, kuid tema sõnad lõikasid sügavalt ning õpetajad ja vanemad ei märganud seda kunagi. Aastaid olin ma ehitanud üles elu temast kaugel, jättes ta seljataha – kuni see üks telefonikõne tõi mineviku taas minu olevikku.
Kihluspeol mõjus Kertu lihvitud, naeratava ja salakavalana. Ta puistas vestlusesse peidetud tähendusega “komplimente” ja passiiv-agressiivseid märkusi – tema toon oli mesimagus, kuid sisu terav. Sain kohe aru, et ta pole muutunud. Aga mina olin. Ja ma olin valmis.
Meenutades tema kooliaegset irratsionaalset hirmu liblikate ees, töötasin välja täiusliku plaani. Otsisin üles firma, mis tegeleb liblikate lennutamisega, ja tellisin kakssada elusat liblikat, mis pidid jõudma nende koju samal õhtul, kui nad pulmapeolt naasevad. Erikorralduste kohaselt pidi karp olema avatav siseruumis ja kogu vabanemishetk pidi jääma videole.
Sel õhtul jõudsid Kertu ja mu vend koju. Kui naine hoolikalt pakitud karbi avas, tõusid liblikad õhku ja lehvisid metsikult mööda tuba ringi. Kertu karjus, vehkis kätega ja sattus paanikasse – see oli suurejooneline vaatepilt puhtast õudusest. Mu vend üritas teda segaduses olles rahustada, samal ajal kui videopilt jäädvustas iga hetke.
Järgmisel hommikul helistas mu vend vihaselt, kuid mina jäin rahulikuks. „Kui palju öid ma kooliajal tema pärast nutsin?“ küsisin ma. Ta vaikis. Lisasin muuseas: „Ahjaa, muide… kõik on videol. See on puhas pulmanalja kuldvara.“ See oli viimane kord, kui ma Kertust midagi kuulsin – ja esimest korda aastate jooksul magasin ma nagu imik.