Jutustaja, 28-aastane isa, jõudis koju kella kuue paiku õhtul ja tundis kohe, et maja on mähitud ebaloomulikku ja rusuvasse vaikusse, mida lõhestas vaid tema kolmenädalase poja Andruse lohutamatu nutt. See polnud tavaline näljase või väsinud lapse hääl; see oli meeleheitlik, kähisev karjumine, mis tekitas mehes külmavärinaid. Ta hüüdis kohe oma naist Kairet ja leidis ta köögis saare ääres värisemas, nägu kätesse peidetud. Naine tunnistas nuuksudes, et Andrus oli nutnud „terve… päeva“ ja miski polnud aidanud. Ta oli täielikus ahastuses, teadmata lapse valu põhjust.
Isa rahustas Kairet ja ruttas lastetuppa, kus Andruse lakkamatu kisa oli kõrvulukustav. Beebi nägu oli punane ja ta oigas nuuksumiste vahel. Isa üritas jääda rahulikuks ja kontrollis kõike: mähe, temperatuur, riided ja mähkimistekk – kõik tundus olevat korras. Ometi muutus nutt üha teravamaks, kuni see kõlas nagu puhas piin. Ta proovis kõike – tõmbas kardinad ette, laulis, kiigutas ja paitas –, kuid miski ei pakkunud leevendust. Isa valdas rusuv tunne, et neil jääb midagi kõige olulisemat märkamata.
Olles otsustanud leida poja valu põhjus, kummardus ta voodi kohale ja libistas käega üle hälli sisemuse. Tema sõrmed riivasid lina all midagi ebatavalist. Ta tõstis madratsi serva üles ja sealt avanenud vaatepilt pühkis temast viimsegi soojuse. Tema esimene šokeeritud reaktsioon oli: „OH SA PÜHA JUMAL!“ Otse õhukese lina all, kus Andruse väike keha oli terve päeva lebanud ja karjunud, oli täisvõimsusel soojenduspadi, mis oli lülitatud kõige kõrgemale kuumusele. Beebi ei nutnud ebamugavustundest; ta oli tundide viisi lebanud tulikuuma pinna peal. „See oli tulikuum,“ sosistas isa hiljem, kirjeldades punaseid laike poja seljal. Ta vaatas Kairet, kelle silmad olid pärani õudusest ja segadusest. „Ma panin selle hommikul vaid minutiks sinna, et voodit soojendada, enne kui ta magama panin,“ kokutas naine täielikus šokis. „Ma pidin unustama selle seinast välja tõmmata.“ Isa tohutu kergendustunne, et poeg on lõpuks väljaspool ohtu, asendus hetkega puhta ja tulise vihaga naise ohtliku hooletuse tõttu.
Isa tõstis Andruse kohe sülle, ruttas mähkimislauale, võttis seljast kuumust saanud riided ja kontrollis ettevaatlikult beebi nahka. Lapse selg oli punane ja ärritunud, kuid õnneks mitte villis – tänu õhukesele tekile ja lapse pidevale siplemisele, mis tõenäoliselt hoidis ära hullemad põletused. Pärast naha jahutamist ja rahustava kreemi pealekandmist hakkas Andrus, olles eemal valusast kuumaallikast, viimaks rahunema ja jäi kurnatuna magama. Isa pöördus oma naise poole, kes lohutamatult nuttis, kuid ta ei suutnud temaga rääkida; šokk ja raev olid liiga suured. Ta helistas kohe lastearstile, kes kinnitas, et beebiga on kõik korras, kuid soovitas pidevat jälgimist.
Sel ööl magas isa diivanil, Andrus turvaliselt hälliga tema kõrval. Ta ei suutnud Kairele otsagi vaadata, teades sügavalt sisimas, et see peaaegu tragöödiaga lõppenud hetk märgib nende suhet ja usaldust naise vastu igaveseks.