Jutustaja, Lauri (28), naasis koju müra peale, mis “lõhkus terve tema maailma”: tema vastsündinud poja, Martini, meeleheitlik, ebaloomulik niutsumine. Ta leidis oma naise, Kairi, küüru tõmbunult ja värisemas, kes väitis, et beebi oli “terve päeva” karjunud, ajades ta kokkuvarisemise ja ärevuse äärele. Kui Lauri läks lastetoa juurde Martinit rahustama, avastas ta tühja voodi. Poja asemel leidis ta väikese musta diktofoni ja lunarahanõude $200 000 Martini tagastamise eest, rangelt hoiatades politseiga mitte ühendust võtta. Lauri kahtlustas kohe haigla majahoidjat, Kaspari, kellega tal oli olnud pingeline kokkupuude mahakukkunud küpsisekarbi ja pomisetud, krüptilise ähvarduse pärast.
Hoolimata Kairi meeleheitlikust nõudmisest, et nad peavad lunaraha maksma Martini kaitsmiseks – reaktsioon, mida Lauri pidas kahtlaselt harjutatuks – otsustas ta olukorda kasutada, et röövija paljastada. Kuna ta ei saanud koheselt kogu lunaraha välja võtta, võttis Lauri $50 000, mille ta kohe sai, ja sõitis sadamasse. Ta asetas raha vastavalt juhistele kappi 117 ja ootas. Ei läinud kaua, kui majahoidja Kaspar ilmus. Lauri konfronteeris ja sidus Kaspari koheselt kinni, süüdistades teda röövimises. Kaspar aga väitis, et on vaid vahendaja, kellele maksti koti transportimise eest ja keda juhendati jätma see oma töökohas asuvasse kappi, et keegi teine sellele järele tuleks.
Kaspari paaniline, siiras hirm veenis Laurit, et majahoidja polnud peaideoloog. Lauri survestas teda varasema ähvarduse pärast ja Kaspar tunnistas lõpuks: koristades sünnitusosakonnas, oli ta näinud Kairit kirglikus embuses teise mehega – kelle ta hiljem tundis ära kui Raineri, Lauri noorema venna. Kaspar tunnistas, et ta “teadis”, kui nägi Laurit, ja kogemata lipsas välja, et ta “kahetseb seda”, mitte ähvardusena, vaid hoiatusena oma naise truudusetuse eest. Arusaam tabas Laurit nagu füüsiline löök: väidetav röövimine oli suitsukate, ja raha pidi rahastama Kairi ja Raineri põgenemist, kinnitades, et Martin ei olnud tema bioloogiline poeg.
Mõistes, et tema naine ja vend olid kaasosalised, kiirustas Lauri haiglasse ja palus Martini arstilt, doktor Kivilt, abi. Ta lasi arstil helistada Kairile, teatades “hädaolukorrast” Martini tervise osas, et teda haiglasse meelitada. Kakskümmend minutit hiljem saabus Kairi Martin süles, Raineriga kaasas, näides nagu perekond. Lauri andis kohe märku kahele kohalikule politseinikule, kellega ta oli varem ühendust võtnud. Kui ametnikud lähenesid, et neid röövimise eest vahistada, tunnistas Kairi vihaselt tõe: tema ja Rainer on olnud armunud aastaid ja Martin on nende poeg, eostatud pärast seda, kui ta kartis, et Lauri ei suuda teda viljastada. Ta selgitas, et nad jäid Lauri juurde vaid seetõttu, et ta oli “turvaline” ja tal oli raha, mida nad oma uueks eluks vajasid.
Kairi kaitses vihaselt oma tegusid, selgitades, et nad ei arvanud, et Martini isadus on oluline, kuna laps peab rahaga üles kasvama, ja nad plaanisid põgenemiseks lunaraha varastada. Lauri, sügavalt haavatud, kuid vankumatu, keeldus laskmast nende julmusel õnnestuda. Ta vaatas Martinile, kes nuttis ema süles, ja ütles kindlalt: “Tema sünnitunnistuse järgi olen see mina, Kairi. Ma olen ainus isa, kes tal kunagi olema saab, ja ma ei luba kummalgi teist talle enam haiget teha.” Ametnik võttis Martini õrnalt Kairi haardest. Lauri kallistas oma poega ja tundis, kuidas beebi tema käte vahel lõdvestus, paanilisest karjumisest sai väsinud niutsumine. Ta lahkus koos doktor Kiviga, et tagada Martini tervis, olles oma otsuses kaitsta last, keda ta pidas enda omaks, kindel.