33-aastase kaksikute ema Hanna jaoks sarnanes õdedevaheline dünaamika ohtliku köieltandmisega. Tema õed olid Eliise – perfektsionist, kelle elu oli justkui rida kureeritud Instagrami-hetki – ja Miia, pere tundlik pesamuna, kelle jaoks oli siirus olulisem kui väline hiilgus. Kui Miia oli pidev soojuse allikas, siis Eliise suhe Hannaga oli pärast kaksikute sündi järsult halvenenud. Ajendatuna haprast egost, mis nõudis alati tähelepanu keskpunktis olemist, hakkas Eliise vaatama oma tüdrukutest õetütreid mitte kui pereliikmeid, vaid kui konkurente perekonna tähelepanule. Ta varjas oma vimma mürgiste komplimentide ja passiiv-agressiivse kriitikaga Hanna kasvatusstiili pihta – pinge, mis saavutas keemispunkti kaksikute neljandal sünnipäeval.
Sünnipäevapidu katkestas Miia ärev saabumine; tema juuksed olid sassis ja auto purunenud rehvi tõttu tee äärde jäänud. Ta oli riskinud oma turvalisusega, et hoiatada Hannat vestluse eest, mida ta Eliise ja ühe ühise sõbra vahel pealt kuulis. Eliise oli kelkinud, et muretses kingituse, mis „näitab lõpuks ära, kes väärib lemmikuks olemist“ – lause, mis pani Hanna vere tarretuma. Elutuppa toodud tohutu, laitmatult roosasse ja kuldsesse paberisse pakitud kast seisis seal järsku nagu Trooja hobune. Miia vaist oli nõelaterav: ta teadis, et selle särava pakendi sisu ei olnud mõeldud tüdrukute tähistamiseks, vaid nendevahelise sideme lõhkumiseks.
Hanna usaldas Miia hoiatust ja viis kingituse kööki privaatseks kontrolliks. Karbi seest leidis ta üheainsa, ülipopulaarse Labubu-pehmo – mänguasja, mida mõlemad kaksikud olid endale meeleheitlikult igatsenud – koos kaardiga, kus seisis: „Kõige tublimale ja kaunimale tüdrukule.“ See julmus oli kirurgiliselt täpne: Eliise kavatses sundida neljaaastaseid õdesid võistlema tema tunnustuse nimel, märgistades ühe lapse justkui „paremaks“, samal ajal kui teine jääks murtud südamega kõrvale. Kui Eliise liistule tõmmati, heitis ta kõrvale oma süütu maski ja kaitses oma tegu elitaarse arrogantsusega, mis päädis nende muidu rahumeelse isa haruldase vihapurskega, kes mõistis teo kui andestamatu hukka.
Konfrontatsioon lõppes sellega, et Eliise tormas vihaselt minema, kuid Hanna ja tema mees Taavi keeldusid lubamast, et naise pahatahtlikkus dikteeriks selle päeva mälestusi. Sel ööl, kui tüdrukud magasid, võttis Taavi ette missiooni läbi linna, et leida teine, identne mänguasi. Koidikuks oli Eliise „relv“ neutraliseeritud teise trofeega. Kui kaksikud järgmisel õhtul kasti avasid, leidsid nad sealt kaks ühesugust mänguasja. Nende rõõm oli nii puhas, et nad nõudsid kohe, et helistataks „tädi Eliiseile“, et tänada teda „maailma parima tädi“ olemise eest – teadmata, et keerasid sellega tahtmata nuga naise nurjunud plaanis.
Vaikus toru teises otsas, kui Eliise mõistis, et tema psühholoogiline mäng oli läbi nähtud, oli ainus lõpplahendus, mida Hanna vajas. Ta mõistis, et õdesid ei saa valida, küll aga saab valida piirid, mis kaitsevad oma laste süütust. Kaksikud uinusid sel ööl oma mänguasju kaisutades, nendevaheline side tugevam kui kunagi varem, samal ajal kui Hanna andis vaikse vande: ta ei mängi enam „kurnatud kohtuniku“ rolli. Edaspidi vaadatakse iga kutse Eliiseile läbi range kaitsefiltri, tagamaks, et keegi ei saaks enam kunagi kasutada kingitust lõhestamise tööriistana.