Pärast vanaema Roosi surma oli vanaisa Vello lohutamatu ning uinus igal õhtul, hoides käes naise fotot. Tema tütretütar Siret püüdis mehe valu leevendada ja laskis valmistada padja, millele oli trükitud vanaema Roosi naeratav nägu. See kingitus sai 84-aastasele Vellole suureks lohutuse allikaks – ta helistas Siretile pisarsilmil ja tänas, et saab naist „jälle süles hoida“. Kuus kuud hiljem, pärast rasket kukkumist, kolis Vello oma poja ja minia Külli juurde ning seadis end sisse nende külalistetoas.
Siret saabus ootamatult tänupühadeks külla, kuid leidis eest kummaliselt vaikse maja. Tasast heli järgides leidis ta vanaisa Vello külmast keldrist, kus mees magas metallvoodil keset ladustatud kaste ja veeboilerit. Kui Siret küsis, miks ta seal on, selgitas Vello, et Külli vajas külalistetuba oma uueks õmblustuaks ja käskis tal alla kolida. Siretit valdas vihahoog, kui vanaisa paljastas, et Külli oli eelmisel päeval prügimäele visanud ka tema kalli mälestuspadja, nimetades seda „vanaks ja rääbakaks rämpsuks“, mis rikub sisekujundust, hoolimata mehe meeleheitlikest palvetest see alles jätta.
Sireti selga läbis külmavärin, kui ta mõistis Külli julmuse ulatust. Ta kallistas vanaisa ja kinnitas talle: „TA JÄÄB SEDA KAHETSEMA.“ Hetk hiljem astus sisse Külli, manades näole võltsi naeratuse. Siret esitas talle kohe süüdistuse vanaisa elutingimuste ja äravisatud padja kohta. Külli tõrjus rünnaku, nimetades patja „vastikuks“ ja „häirivaks“ ning teatas: „Mina tahan kaasaegset kodu.“ Kui Siret küsis jäigalt, kas ka vanaisa on tema jaoks vaid „ülearune rämps“, nähvas Külli vastu ja hoiatas: „Sa oled siin külaline. ÄRA KORRALDA DRAAMAT.“ Siret vastas rahulikult ja lubas hoida rahu kuni järgmise päeva pereõhtusöögini.
Järgmisel päeval kogunes kogu pere pidulauale. Külli tõstis enesekindlalt klaasi ja lausus esimese toosti: „Terviseks – UUETELE ALGUSTELE!“ Kui pere oli joogi lõpetanud, tõusis Siret püsti ja nõudis kõigi tähelepanu. Ta vaatas Küllile otse silma, tema hääl lõikas läbi toostijärgse sumina: „Ma soovin samuti toosti öelda. Külli, mul on sulle üks ÜLLATUS.“
„Minu üllatus,“ teatas Siret ja tõstis kõrgele paks pataka dokumente, „ei ole uue alguse, vaid uue aadressi kohta.“ Ta asetas paberid otsustava pauguga lauale. „Vanaisa Vello ei jää enam teie keldrit ’risustama’, sest ta kolib omaenda koju – kaunisse, liftiga korterisse minu lähedal.“ Ta pidas pausi, et lasta šokil mõjuda, ja andis siis viimase hoobi: „Tema hoolduse eest tasutakse ainsa vara müügist, mis tal järel on: tema osalusest fondis, millele kuulub see sama maja, kus te praegu seisate.“
Siret vaatas oma isale ja miniale otsa, tema hääl oli selge. „Vanaisa andis teile kolmkümmend päeva aega maja tühjendamiseks, et see saaks müüki minna ja vara jagatud. Ja ära muretse, Külli, uues korteris on ka kelder… aga tema seda kasutama ei pea.“
„Maja müük tagab talle mugava elu lõpuni.“ Ta tõstis klaasi. „Inimväärikuse terviseks!“