Kolme kuu jooksul pärast mu abikaasa Kerti matuseid on aeg muutunud hägusaks ringiks leinast ja harjumustest. Tabasin end ikka veel tegemas kahte tassi kohvi ja kontrollimas lukke täpselt nii, nagu tema kunagi tegi, püüdes samal ajal hakkama saada maailmas, mis tundub nüüd põhjani poolik. Tema puudumise raskus ei olnud kunagi suurem kui isa-tütre tantsuõhtul – sündmusel, kuhu ta oli lubanud igal aastal tulla. Mu tütar Kadi istus oma lemmikus „keerukleidis“ voodi serval, tema lootus vaikselt kokku tõmbunud, mõeldes, kas see õhtu üldse loeb ilma isata, kes aitaks tal kingapaelu siduda ja ta tantsupõrandale juhataks.
Me jõudsime kooli võimlasse, kus teiste isade nägemine oma tütreid õhku tõstmas mõjus valusa meeldetuletusena sellest, mida olime kaotanud. Hoidsime end ruumi serva, püüdes nähtamatuks jääda, samal ajal kui rõõmus muusika ja hõbedased õhupallid meie kurbust justkui pilkasid. Eraldatuse tunne süvenes, kui üks teine ema tegi terava märkuse, et „poolikud pered“ ei sobi sellisele üritusele. Jäin kindlaks ja kaitsesin Kerti mälestust kui sõdurit, kes andis oma elu kodumaa eest, kuid need sõnad lõikasid siiski valusalt ning Kadi peitis oma näo mu varrukasse, soovides rohkem kui midagi muud, et isa ilmuks.
Just siis, kui õhtu raskus ähvardas meid enda alla matta, paiskusid võimla uksed lahti ja sisse astus kaksteist vormis merejalaväelast. Neid juhtis kindral Vaher, ja nad marssisid otse Kadi poole, öeldes, et Kert oli neilt palunud lubaduse – kui ta ise kunagi koju ei jõua, astuvad nemad tema asemel välja. Kindral ulatas Kadile kirja Kerti käekirjas, püha sõnumi minevikust, mis julgustas teda oma ilus kleit selga panema ja tantsima, sest isa on alati tema südames. Kogu saal jäi vaikseks, kui „vennad“, kellega Kert oli teeninud, valmistusid täitma tema viimast soovi.
Need mehed ei seisnud seal vaid tõsiste valvuritena – nad sukeldusid rõõmuga peole, keerutasid Kadit tantsupõrandal ja tegid isegi „parditantsu“ kaasa. Seersant Rasmus ja teised rääkisid lugusid sellest, kuidas Kert hoidis oma kapis Kadi joonistusi ja kiitles tema õigekirjavõistluste auhindadega, näidates, et ta polnud nende jaoks kunagi unustatud. Varasemate sõnade julmus hajus, kui Kadi naeris, põsed roosad ja silmad säramas, kandes ühe ohvitseri mütsi uhkusega, mis täitis kogu saali.
Kui astusime jahedasse õhtuõhku, asendus meie kodu kuid kummitanud raske vaikus sooja naeru kajaga. Esimest korda pärast matuseid ei tundunud õnnelik olemine enam Kerti reetmisena, vaid pigem tema viimase soovi täitmisena. Kadi pigistas mu kätt, juba elevil järgmise aasta pärast, ja ma mõistsin, et Kert oli oma lubadust siiski pidanud. Ta ei jätnud meid lihtsalt tühjusesse – ta jättis meile perekonna vendi, kes hoolitsevad selle eest, et meie väike tüdruk ei peaks kunagi üksinda kuuvalguses keerlema.