Jutuvestja Maie (77), pensionil raamatukoguhoidja, suruti ootamatult leinava eestkostja rolli, kui tema tütar Anu hukkus 27-aastaselt lennuõnnetuses, jättes maha kolmeaastase poja Eeriku. Vaid mõni nädal pärast matuseid tabas Maiet teine hävitav hoop: tema väimees Marek, lapse isa, ilmus ukse taha Eeriku kohvriga ja teatas külmalt, et ta lahkub, et „oma elu elada“, hüljates poja ilma ainsa kahetsussõna või hüvasti jätmata. Sellest hetkest peale pühendus Maie täielikult Eeriku kasvatamisele Anu väikeses majas, töötades kurnavates vahetustes koristaja ja pagarina, et pakkuda tütrepojale normaalset ja armastavat lapsepõlve. Nende vahel tekkis sügav ja vankumatu side, mis põhines ustavusel ja ohverdusel.
Aastad möödusid ja Maie andis Eerikule kõik, mis tal oli, õpetades talle väärikust ja ausat tööd. Kui Eerik sai 25-aastaseks, oli ta saavutanud märkimisväärset ametialast edu ja soovis vanaemale samaga vastata. Ta ostis ilusa uue kodu ja palus Maiel sisse kolida, et pakkuda talle mugavust ja hoolt, mille naine oli „kolme elu“ pikkuse raske tööga ära teeninud. Nad jätsid alles ka Anu vana väikese maja, mis oli küll räämas, kuid jäi mõlema jaoks pühaks mälestuspaigaks. Ühel pärastlõunal helistas Maie vana naaber proua Pärn, et teatada, et Marek on välja ilmunud. Mees nägi räsitud välja ja oli šokeeritud hüljatud maja seisukorrast, mis paljastas, et tema elu pärast pere mahajätmist polnud sugugi õitsenud.
Kui edukaks meheks sirgunud Eerik uudist kuulis, nõudis ta, et Marek saadetaks nende uuele luksuslikule aadressile, teatades: „Ta peab nägema, mida lahkumine talle maksma läks.“ Kui Marek kohale jõudis, oli Maie jahmunud tema kulunud välimusest ja, mis veelgi sügavam, tema pelgast eneseimetlusest ning ahnusest. Marek asus kohe Eeriku rikkust kiitma ja paljastas seejärel oma naasmise tegeliku põhjuse: ta nõudis, et Eerik kirjutaks alla dokumendile, mis tunnustaks teda vana väikese maja seadusliku kaasomanikuna, väites, et tal on „pärandile“ õigus. Marek pakkus, et tema võtab „vane vareme“, samal ajal kui Eerikule jääb „palee“, esitledes seda kui ausat tehingut.
Eeriku vastus oli kaalutletud, kuid lõplik. Ta selgitas rahulikult, et vana maja ei ole vare, vaid kodu täis kalleid mälestusi tema kasvamisest ja Maie ohvritest. Ta keeldus kindlalt dokumendile alla kirjutamast, öeldes: „Sa loobusid oma õigustest päeval, mil sa minema jalutasid.“ Ta tõmbas selge piiri, öeldes Marekile, et ta ei võlgne talle midagi ja et Maie on andnud talle „kõik muu“. Eerik avaldas oma plaani vana maja oma ema ja vanaema auks korda teha ning teatas, et Marekile pole kohta ei selles majas ega nende elus. Maie, nähes oma tütrepoja väärikust, pöördus ümber, läks tuppa ja sulges ukse mehe ees, kes oli nad hätta jätnud.
Hiljem paljastas Maie, et Marekil polnudki vana maja suhtes mingit õigust, kuna Anu oli selle ostnud oma isiklike säästude eest, mistõttu oli Mareki juriidiline dokument väärtusetu. Eerik kinnitas oma otsust ja vandus, et taastab maja austusavaldusena teda kasvatanud naiste armastusele ja ustavusele, mitte kauplemisobjektina mehele, kes kunagi põgenes. Paar nädalat hiljem kinnitas proua Pärn, et Marek sõitis viimast korda majast mööda, mõistes, et tema võim on kadunud. Maie tõdes, et perekonda defineerib see, kes jääb, mitte see, kes läheb. Ta leidis rahu teadmises, et tema ja Eerik, kes olid üksteist päästnud, olid üles ehitanud elu, mis oli ilusam ja tugevam kui miski, mida Marek kunagi saanuks endale nõuda.