Pärast traagilist liiklusõnnetust, mille tagajärjel kaotas Anu kõndimisvõime, armus ta õnnetuse põhjustanud autojuhti Kristjanisse. Tema ema Maarja, kes oli aastaid tagasi kaotanud oma abikaasa, nägi Kristjani kohalolus pigem eluaegset süütunde võlga kui tõelist armastust ning tal kulus kuus aastat, et teda omaks võtta. Hoolimata Maarja sügavalt juurdunud vihast ja vastuseisust tekkisid Anu ja Kristjani vahel tugevad tunded; lõpuks otsustasid nad abielluda ja lapse saada.
Raseduse viimastel kuudel kukkus Anu vannitoas tekkinud tüsistuse ajal ning ta viidi kiireloomulisele operatsioonile. Haigla koridoris murelikult oodates ulatas Kristjan Maarjale Anu vanad, õnnetuseööst pärit porised jooksujalatsid. Ta tunnistas, et süütunne oli see, mis ta alguses Anu ukse taha tõi, kuid Anu keeldus rajamast nende suhet kahetsusele. Ta ütles, et Anu oli neile mõlemale õpetanud, et teda nende elus hoidnud jõud ei olnud kohustus, vaid armastus.
Kirurg väljus operatsioonisaalist elupäästva uudisega: mõlemaga saab kõik korda. Maarja jättis lõpuks kuue aasta pikkuse vimma seljataha, andestas mehele, kes oli tema tütre elu muutnud, ning kallistas Kristjanit.
Mõni kuu hiljem jälgis Maarja, kuidas tema lapselaps elutoas ebakindlate väikeste sammudega kõndis ja kaitstud jooksujalatsitele osutas. Siis mõistis ta nende tegelikku tähendust. Need jalanõud ei sümboliseerinud enam hävitavat õnnetust, vaid olid nüüd meeldetuletuseks vastupidavusest, mida on vaja selleks, et valida elus uus tee ja edasi liikuda.