Diana valmistas pühapäeva õhtuks erilist õhtusööki, et kohtuda oma üheksateistaastase poja Tõnise uue poiss-sõbra Rasmusega. Kuid hetkel, mil Rasmus kööki astus, jäi Diana hämmastusest liikumatult seisma. Ta tundis kohe ära noormehe kaelas rippuva hõbedase ripatsiga kaelakee ning sünnimärgi tema kõrva taga. Need olid täpselt samasugused nagu tema nooremal vennal Mihkelil, kes oli kakskümmend üks aastat tagasi salapäraselt kaduma läinud.
Paanika ja segaduse tõttu viis Diana Rasmuse keldrisse ja lukustas ta sinna, enne kui politseisse helistas. Kui Tõnis sellest teada sai, vihastas ta ning nõudis selgitust. See sundis Dianat välja võtma vana perefotoalbumi. Nähes hämmastavat sarnasust ning Mihkeli fotodel olnud täpselt samasugust kaelakeed, hakkasid mõlemad uskuma, et Rasmus võis olla Mihkeli poeg. Diana avas kiiresti ukse ja vabandas oma impulsiivse käitumise pärast.
Kui politsei saabus, palusid nad Rasmusel oma isaga ühendust võtta. Isa elas vaid kahe tunni kaugusel. Kui Rasmus talle valjuhääldi kaudu helistas, tundis Diana pärast rohkem kui kaht aastakümmet kestnud valusat vaikust ja teadmatusest piinlemist kohe ära Mihkeli hääle.
Mihkel tunnistas telefoni teel, et oli oma vana elu maha jätnud tohutute võlgade ja häbi tõttu. Ta otsustas eemale jääda ning lasi isegi oma emal surra, ilma et too oleks kunagi tõde teada saanud.
Mõni tund hiljem saabus Mihkel Diana koju. Ta nägi välja palju vanem ja oli nähtavalt kahetsusest murtud. Nende kohtumine oli emotsionaalselt väga raske, kui Diana rääkis aastatepikkusest valust, vihast ja kannatustest, mida nende perekond oli läbi elanud, leinates venda, keda nad olid pidanud surnuks.
Samal ajal olid Tõnis ja Rasmus muserdatud, kui said teada, et nad olid tegelikult esimesed nõod. Nende romantiline suhe lõppes kohe ja valusalt.
Hoolimata esialgsest šokist ja valust hakkas perekond järgnevatel kuudel aeglaselt oma elu uuesti üles ehitama. Tõnis ja Rasmus suutsid lõpuks piinlikkusest üle saada ning kujundasid omavahel tugeva sideme nõbudena. Diana ja Mihkel tegid samal ajal ettevaatlikke samme paranemise ja andestamise poole.
Järgmisel kevadel korraldas Diana taas pühapäevase õhtusöögi. Laual olid ahjuprae ja tema parimad kodused road. Seekord tundis ta aga laua ümber istudes lõpuks õrna ja habrast rahutunnet.