Pärast naise surma muutusid Jaagupi ja tema väikese poja Mardi pühapäevased jalutuskäigud ümber kohaliku järve elutähtsaks rituaaliks. Jaagupi jaoks oli see viis navigeerida läbi „tühja õhu“, mille naise puudumine oli jätnud, samal ajal kui Mardi jaoks oli see vajalik ankur maailmas, mis tundus üha „teravam“ ja ettearvamatum. Ühel sellisel jalutuskäigul leidis Mart umbrohu seest musta ja hüljatud mängukaru. Vaatamata vildistunud karvale ja puuduvale silmale, hoidis Mart seda meeleheitliku tugevusega endas ja raius vastu, et see mänguasi on eriline ning seda ei tohi maha jätta.
Koju jõudes veetis Jaagup tunde karu piinlikult puhastades ja parandades, et oma poega lohutada. Sel ööl, kui Mart oli uinunud, puudutas Jaagup kogemata karu kõhtu, päästes peidetud seadmest valla staatilise mürina. Läbi kanga kostis värisev ja peen lapsehääl: „Mart, ma tean, et see oled sina. Aita mind.“ Kartes, et mänguasi on jälgimisseade või julm nali, avas Jaagup õmbluse ja leidis täidise sisse teibitud väikese plastist saatja.
Kui Jaagup seadmesse rääkis, mõistis ta, et helistajaks oli Leo, Mardi endine mängukaaslane pargist, kes oli kuid varem müstiliselt kadunud. Leo hääl oli täis värisevat meeleheidet, mida Jaagup ei saanud ignoreerida. Järgmisel hommikul avaldas Mart, et Leo oli endasse tõmbunud, sest tema „kodus oli liiga vali“ ja talle tundus, et täiskasvanud tema elus ei kuula teda. Mõistes, et lapse mängu taha on peidetud appihüüd, otsustas Jaagup üles otsida pargi lähedal asuva „sinise maja“, kus Leo elas.
Jaagup astus Leo emale, Maritile, vastu tõega mängukaru kohta. Selgus, et naise hiljutine ametikõrgendus oli viinud massilise „nädalavahetuse-hooletusse jätmiseni“, mistõttu Leo tundis end isoleerituna ja nähtamatuna. Saatja karu sees oli üksildase lapse meeleheitlik katse jõuda ainsa sõbrani, kes tal veel oli. See paljastus oli Maritile sügav äratuskell selle kohta, millist emotsionaalset lõivu tema karjäär pojalt nõudis. Mõlemad vanemad mõistsid, et „hoo mahavõtmine“ polnud luksus, vaid bioloogiline vajadus laste heaoluks.
Täna on poisid taas lahutamatud ja kohtuvad igal teisel nädalavahetusel järve ääres mängimiseks. Karu istub nüüd vaikselt Mardi toa riiulil; tema ühenduse loomise missioon on täidetud. Jaagup õppis, et üksi leinamine ja lapse kasvatamine ei tähenda vajadust olla täiuslik, vaid valmisolekut märgata „vaikseid asju“, mis abi paluvad. See kogemus muutis lihtsa pühapäevase jalutuskäigu õppetunniks sellest, kui vägev on kuulata hääli, mis täiskasvanute elu kiires tempos sageli tähelepanuta jäävad.