Oma abikaasa Toomase matustel sukeldusin iga pisemagi detaili korraldamisse – korrigeerisin lillekaartide paigutust, sättisin toole õigesse kohta ja juhendasin külalisi –, lihtsalt selleks, et mitte silmitsi seista leinaga, mida tema vähisurm minus tekitas.
Mu süda tõmbus valust kokku, kui meie võõrdunud poeg Martin, kes oli neli kuud tagasi pärast plahvatuslikku tüli oma sureva isaga kodust lahkunud, kabelisse ilmus. Tal oli jalas mustad pidulikud kingad, kuid nende kohal kandis ta halvasti istuvat, pleekinud roosat naistekleiti.
Samal ajal kui šokeeritud külalised omavahel sosistasid, langes Martin nuuksudes Toomase kirstu kõrvale põlvili ja palus isalt südamest andeks.
Hiljem, kui tahtsin ta kõrvale saata, et tegeleda kaastundekaartide kastiga, viis Martin mu privaatsesse ruumi ja võttis taskust välja odava, katkise roosa kõrvarõnga – ehte, mida olin pidanud juba ammu kadunuks ja mis pärines minu noorusest.
Kui vaatasin kõrvarõngast ja kleiti, sain aru, et Martin kandis minu enda kolmkümmend aastat vana riietust – seda, mida olin kandnud ühel õhtul, kui Toomas ja mina kahekümnendates tantsimas käisime.
Martin selgitas, et neli kuud tagasi oli Toomas kleidi pööningult välja võtnud ja küsinud temalt, millal olin viimati teinud midagi ainult iseenda jaoks.
Toomas oli talle tunnistanud, et tundis tohutut süüd, sest kogu minu elu oli kulunud teiste vajaduste täitmisele – lõpututele ülesannete nimekirjadele ja eneseohverdusele.
Soovides seda kuidagi parandada, oli Toomas nõudnud Martinilt, et too keelduks uuest töökohast, mis asus kolme osariigi kaugusel, ning koliks pärast tema surma tagasi koju, et minu elu „korraldada“ ja hoolitseda selle eest, et ma hakkaksin lõpuks ka enda eest hoolitsema.
Raevunud isa katse pärast otsustada tema tuleviku üle ja kontrollida minu elu, ilma et ta oleks minuga kordagi nõu pidanud, oli Martin keeldunud. See viis nende pisaraterohke tülini ja lõpuks suhete katkemiseni.
Martin tunnistas, et kuigi ta ei kavatsenud oma elust loobuda selleks, et minu elu korraldada, oli ta matustele selle naeruväärse kleidi selga pannud selleks, et mind raputada välja minu tavapärasest eneseohverdavast rutiinist, milles ma isegi teiste inimeste leina korraldasin.
Tema absurdne etteaste oli mõeldud selleks, et sundida mind peatuma, vaatama kaugemale oma ülesannete nimekirjadest ja tunnistama reaalsust: olin aastakümneid veetnud omaenda soovide unarusse jätmisega.
Mõistes, et mõlemad mehed olid püüdnud mind kaitsta viisil, mis võttis minult tegelikult õiguse ise oma elu üle otsustada, andestasin Martinile tema eemaloleku. Samuti mõistsin, kuidas olin ise seda dünaamikat soodustanud, korrates alati:
„Minuga on kõik korras.“
Sel ööl, ümbritsetuna matuselaua jäänustest, tegin teadliku otsuse murda oma eluaegse harjumusega kõike korraldada ja kontrollida.
Esimest korda aastakümnete jooksul jätsin mustad nõud kraanikaussi, keeldusin õhtusöögi ajal kompromisse tegemast ja nõudsin Hiina toitu.
Sellega astusin lõpuks esimese sammu selle poole, et valida see, mida mina tegelikult tahtsin.