Kui Hanna õde Mari täitis lõpuks oma unistuse emadusest, adopteerides uje viieaastase Aava, tähistas kogu suguvõsa pika ja valusa viljatusperioodi lõppu. Kuus kuud jagas Mari säravaid lugusid Aava esimestest armastavatest sõnadest ja edusammudest lasteaias; tundus, et ta on lõpuks leidnud õnne, mida ta nii meeleheitlikult igatses. See muinasjutt sai aga šokeeriva pöörde, kui Mari ja tema abikaasa tegid DNA-testi, et saada rohkem teada Aava meditsiinilise tausta kohta. Tulemused paljastasid jahmatava tõe: Aava ei olnud lihtsalt võõras laps, kelle Mari oli adopteerinud – ta oli Mari bioloogiline õetütar, tema noorema õe Hanna tütar.
See paljastus sundis Hannat silmitsi seisma peatükiga oma elus, mille ta oli kuus aastat tagasi maha matnud. 22-aastaselt, vaese ja mahajäetuna partneri poolt, kes käskis tal planeerimata rasedusega ise toime tulla, oli Hanna teinud piinarikka otsuse anda oma laps lapsendamiseks, lootuses tagada talle stabiilne tulevik. Oma õuduseks sai ta teada, et algne lapsendamissüsteem oli alt vedanud; Aava esimesed lapsendajad olid olnud hooletud, mistõttu tüdrukut solgutati aastaid ühest hooldusperest teise, kuni ta puhta juhuse tahtel sattus tagasi omaenda bioloogilise tädi käte vahele.
Emotsionaalne mõju oli tohutu, kuid Mari tõestas oma erakordset iseloomu, pakkudes, et astub kõrvale, et Hanna saaks taas emarolli asuda. Vaatamata sügavale sidemele Aavaga, andis Mari eesõiguse bioloogilisele sidemele ja Hanna võimalusele mineviku valu heastada. Hanna kihlatu Lauri osutus samuti suureks toeks; ta pakkus vankumatut poolehoidu ja tervitas traumeeritud tüdrukut kõhkluseta oma elus. Koos läbis pere raske juriidilise protsessi, mis hõlmas taustakontrolle ja vestlusi sotsiaaltöötajatega, et tütar, kelle Hanna arvas olevat igaveseks kaotanud, ametlikult „tagasi adopteerida“.
Aava üleminek Hanna koju nõudis mõõtmatut kannatlikkust ja delikaatsust, kuna väike tüdruk oli pärast aastaid kestnud ebakindlust mõistetavalt ettevaatlik. Hanna keskendus Aava lemmiksöökide tundmaõppimisele ja turvapaiga loomisele, kuni ta leidis viimaks julgust öelda kuueaastasele tõde nende sideme kohta. Sügavalt liigutaval hetkel reageeris Aava lapsele omase siira armuga, tunnistades, et ta oli alati lootnud, et ema ta üles leiab. See kallistus tähistas uue elu algust mõlemale, muutes aastatepikkuse varjatud kahetsuse käegakatsutavaks tulevikuks.
Täna on pere leidnud oma rütmi selles „uuesti kirjutatud“ loos, kus Maril on keskne roll kui „tädi Maril“ ja Hanna kogeb lõpuks emaduse igapäevast rütmi, mille kadumist ta kunagi kartis. Nende sugupuu keeruline loomus on muutunud häbi asemel tugevuse allikaks. Tänu läbipaistvusele ja äärmisele isetusele tagasid Hanna ja Mari, et Aava ei tunneks end enam kunagi hüljatuna. Nende lugu on haruldane meeldetuletus, et mõned peatükid elus ei sulgu igaveseks; mõnikord nad lihtsalt ootavad teist võimalust, et leida see õige lõpp.