73-aastasele ratastoolis pensionärile on aed palju enam kui lihtsalt maatükk; see on rahu pühapaik ja iseseisvuse sümbol. Loo jutustaja hoolitseb pedantse põhjalikkusega kahe noore vahtra ja mitme vana igihalja puu eest, leides rahuldust lindude söötmisest ja puude kaitsmisest karmi talve eest. See vaikus purunes, kui noor naabrinna hakkas kruntide piiri kohtlema nagu isiklikku prügimäge, loopides sinna energiajoogipurke, kiirtoidupakendeid ja konisid. Hoolimata austuse puudumisest valis mees alguses vähima vastupanu tee, koristades rämpsu vaikides, et vältida konfrontatsiooniga kaasnevat asjatut stressi.
Olukord eskaleerus pärast tugevat lumesadu, kui mees avastas noorte vahtrate alt suure kuhja majapidamisjäätmeid – hapuks läinud õlut, kohvipaksu ja toidujäätmeid. Tahtlikku tegu kinnitas selge jäljerida, mis viis otse naabrinaise väravani. Kui mees naise korrale kutsus, reageeris too jahmatava enesekindlusega, pilgates mehe vanust ja füüsilist seisundit. Naine kviitas kaebuse irvitusega ja pakkus, et kuna mees „nagunii seal väljas mulla sees torgib“, võiks ta ju tema isikliku prügimehena aega surnuks lüüa.
Mida üürnik aga ei teadnud: mees oli selles majas elanud juba kolmkümmend aastat ja oli korteri omaniku Toomasega eluaegne sõber. Sel ajal kui naaber pidas ratastoolis meest võimetuks „aiakaunistuseks“, oli too nädalaid rikkumisi dokumenteerinud. Digitaalse albumiga, mis oli täis kuupäevastatud fotosid ja tõendeid üürilepingu rikkumiste kohta, võttis mees Toomasega ühendust. Omaniku reaktsioon oli kiire ja karm; igakuiselt pikendatav üürileping ja naise poolt allkirjastatud punkt aia korrashoiu kohta andsid kõik vajalikud õiguslikud hoovad koheseks väljatõstmiseks.
Mees andis viimase löögi peene irooniaga, ulatades naabrile väikese „kingikarbi“, mis sisaldas koopiaid dokumenteeritud tõenditest ja väljatõstmisteadet. Naise esialgne üleolevus kadus hetkega, kui ta mõistis, et tema arrogantsus läks talle maksma kodu. Ta püüdis veel rünnata, nimetades meest „mõruks vanameheks“, kuid too jäi kõigutamatuks. See vastasseis oli selge meeldetuletus: naine nägi vaid ratastooli piiratud elu, jättes tähelepanuta aastatega kogukonda kasvanud juured ja mehe vastupidavuse, kes keeldus olemast nähtamatu.
Reedeks oli kolimisauto läinud ja naabruskonda naasis vaikus. Järgmisel hommikul rullis mees oma tooli värskesse puhtasse lumme, olles lõpuks vaba prügihaisust ja lugupidamatu naabri mürast. Noored vahtrad seisid turvaliselt ja leevikesed naasid oma harjumuspärase ajakava juurde. Istudes hommikuses vaikuses, tundis mees sügavat rahulolu teadmisest, et kuigi tema keha võib olla piiratud, oli tema vaim ja oskus „prügi välja viia“ jäänud täiesti terveks.