Kaheksa aastat viis mees nimega Benn igal neljapäeval ustava südamega oma pimedat naabrit sinna, mida jutustaja pidas tavapärasteks arstivisiitideks. Kuid pärast isa rahulikku lahkumist ilmutas Benn tõe, andes talle üle hüvastijätukirja: need sõidud ei olnud tegelikult lihtsalt igapäevased käigud, vaid varjatud missioon, mille isa oli korraldanud selleks, et aidata Bennil parandada oma aastaid kestnud võõrandumist oma tütre Klaire’iga.
Selle asemel, et teha vaid asjaajamisi, kasutas tark isa nende neljapäevi selleks, et sundida Benni silmitsi seisma oma kangekaelse uhkusega. Ta õpetas talle, kuidas kasutada tänapäevast tehnoloogiat sõnumite saatmiseks, ning viis ta pagarikodadesse, et taastada lapsepõlvest pärit kaneelisaiade retseptid.
Viimase südamliku kirja ja karbitäie küpsetistega varustatud Benn nõustus aitama jutustajal teha esimesed sammud leppimise poole. Nad sõitsid otse Klaire’i koduukse ette, et alustada valusat, kuid vajalikku paranemise ja suhte taastamise teekonda.
Kohale jõudes andis Benn Klaire’ile siira vabanduskirja ja enda valmistatud kaneelisaiad, samal ajal kui jutustaja pakkus vaikset toetust. Kuigi Klaire oli alguses tõrjuv, võttis ta selle žesti lõpuks vastu ning paljastas kogumiku allkirjastamata postkaartidest, mida pime naaber oli talle viimastel kuudel salaja saatnud. See tõestas, et Benn oli tegelikult kogu aeg vaikselt töötanud selle nimel, et isa ja tütre vahelist lõhet vähendada.
Esimese olulise leppimise sammu järel pöördusid jutustaja ja Benn tagasi oma tavapärase neljapäevase rutiini juurde, hoides neid sõite alles austusavaldusena lahkunud isa mälestusele. Uue alguse märgina sai Benn ühel neljapäeval auto armatuurlaual oleva telefoni kaudu planeeritud kõne Klaire’ilt, mis tõestas, et isa pärand – armastus, kangekaelne tarkus ja ootamatu tervenemine – elas edasi kaua pärast tema lahkumist.