Ma kolisin vaiksesse ja sõbralikku naabruskonda, kus inimesed tundusid omavahel seotud olevat, kuid mu naaber Härra Valge oli teistsugune. Ta oli sisse kolinud kolm aastat tagasi ja hoidis end tagasi, oli arg ja kohmetu, peaaegu ei tunnistanud mu katseid teda tervitada. Vaatamata tema kummalisele käitumisele püüdsin olla sõbralik, vahetasin naeratusi ja lühikesi sõnu ning märkasin tasapisi tema kassi Jasperi kohalolu, kes näis olevat tema ainus tõeline kaaslane. Aja jooksul harjusin tema vaiksete rutiinidega, nägin teda aeg-ajalt lehvitamas või korraks naeratamas, enne kui ta jälle majja kadus.
Ühel õhtul palus Härra Valge mul Jasperi eest hoolitseda, kui ta pidi ootamatule tööreisile minema. Ta nägi habras ja närviline välja ning ma tundsin, et pean teda aitama, võtsin kassi koos transpordipuuri ja tarvikutega, samal ajal kui ta kiirustades lahkus. Möödusid päevad ilma igasuguse uudiseta ja ma muutusin murelikuks. Jasper, rahutu ja tähelepanelik tühja maja suhtes üle tee, justkui tajus, et midagi on valesti. Mu mure kasvas, kuni kutsusin politsei, et kontrollida Härra Valge heaolu — ainult selleks, et avastada, et tema maja oli tühi, kommunaalteenused katkestatud ja kapid tühjad. Teda peeti kadunuks, kuid kuriteo märke polnud.
Kui ma Jasperit vannitasin, avastasin tema kaelarihma küljes peidetud tasku väikese hõbedase võtme ja sedeliga, mis juhatas mind korterisse. Sedel viitas sellele, et peagi paljastub kaua varjatud tõde. Närviliselt järgisin juhiseid ja leidsin korteri, mille seinad olid täis fotosid minust avalikes kohtades ning kirju, mis vihjasid, et mind jälgiti. Šokeeritult ja hirmunult helistasin kohe hädaabinumbrile. Politsei saabus kiiresti, kuid leidis peagi dokumendid, mis tõestasid, et Härra Valge ei olnud see, kellena ta end esitles.
Sünnitunnistuste, kirjade ja meditsiiniliste dokumentide kaudu sain teada tõe: Härra Valge oli tegelikult Jaan, minu ammu kadunud vend, kes oli minust sündides eraldatud. Fotod ei näidanud mitte jälitajat, vaid venda, kes otsis oma õde. Jaan oli hiljuti läinud hospiitsravile, mis selgitas tema ootamatut kadumist. Kõik, mis tundus kahtlane, oli tegelikult tema katse turvaliselt kontakti luua, kusjuures Jasper oli sõnumitoojaks. See arusaamine muutis mu hirmu kergenduseks ja sügavaks tänutundeks, et leidsin pere, kelle olemasolust ma ei teadnud midagi.
Ma kiirustasin hooldekeskusesse, süda peksmas, ja leidsin Jaani rahulikult puhkamas. Hoidsin ta kätt ja ütlesin talle, et olen kohal, olles üle ujutatud taasühinemisest pärast aastakümneid kestnud lahusolekut. Ta tunnistas, et oleks tahtnud mulle varem ise endast rääkida, kuid oli liiga hirmul, mistõttu Jasper kandis sõnumi omal moel edasi. Esimest korda elus ei olnud ma üksi; ma olin kellegi õde ja kaitsja. Kõik, mis loeb, on see, et me lõpuks leidsime teineteise ning side, mis oli kaua katkenud, sai uuesti alguse.