Varem arvasin, et südamevalu on kõige hullem valu, mida inimene võib taluda. Kaotada oma poeg Aadam 41-aastaselt äkilise südamerabanduse tõttu purustas mind. Kaks kuud hiljem järgnes talle mu abikaasa Jüri – tema süda ei suutnud leinaga toime tulla. Me ehitasime oma talumaja noorena oma kätega. Iga laud, iga nael kandis meie lugu. Kui nemad olid läinud, oli see maja ainus asi, mis mulle meie ühisest elust alles jäi.
Aadama naine Tiina saabus ühel külmal novembriõhtul kohvri ja veinipudeliga ning teatas, et oli oma maja maha müünud, sest seal oli „liiga palju mälestusi“. Ta ei palunud jääda – ta lihtsalt kolis sisse. Alguses ütlesin endale, et lein paneb inimesed kummaliselt käituma. Aga tema käitumine ei olnud lein. See oli ülevõtmine. Ta liigutas mööblit, pakkis perefotod kokku, viskas Jüri tugitooli minema, sest see „lõhnas 70ndate järele“, ja korraldas valjuhäälseid pidusid, kus õllepurgid maandusid mu roosipeenardes. Kui tabasin ta Jüri vana seifi tema töötoas lahti murdmas, muutus minus miski. Ometi jäin vaikseks, lootes, et mõistus tuleb tagasi.
Selle asemel läks kõik hullemaks. Ühel õhtul, veiniklaasi taga, pakkus ta, et ma tunneksin end „paremini vanas laudas taga“. Tuletasin talle meelde, et kinnistu on minu nimele kirjutatud. Ta naeratas ja ütles, et ma kontrolliksin oma posti. Ta oli selle kinni püüdnud – suunanud pangaväljavõtted ümber, maksnud arveid minu kontolt, võltsinud allkirju. „See on pettus,“ sosistasin. „Ainult siis, kui keegi sellest teada saab,“ kehitas ta õlgu.
Järgmisel hommikul oli mu magamistoa uks väljastpoolt lukus. Mu asjad olid kastides verandale tõstetud. Ta viskas mulle vana joogamati ja ütles, et naudiksin oma „maaelu puhkust“. Kolisin lauta – ilma soojustuseta, niiske õhk, hallitus kleepus kõige külge. Panin mati külmale põrandale ja mähkisin end õhukesse tekki, samal ajal kui mu enda majast kostis muusika ja naer. Linnas esitles ta end juba hooliva miniana, kes hoolitseb segaduses vana naise eest. Mina olin see „hull“, kes elas laudas.
Siis sekkus elu. Ta arreteeriti joobes juhtimise eest. Üks mees tormas pärast avalikku tüli välja. Ja ühel ööl, ühe tema metsiku „tagasitulekupeo“ ajal, tundsin suitsulõhna. Maja põles. Karjusin, kuni külalised välja komberdasid. Leegid neelasid katuse, mille olime oma kätega ehitanud. Tiina nuttis, et tema kodu on kadunud. Kuid kui ametivõimud dokumendid üle vaatasid, selgus tõde: kinnistu oli endiselt minu nimel. Ta oli posti ümber suunanud ja dokumente võltsinud – kuid omandit ei olnud kunagi muutnud. Ka kindlustuspoliis oli minu nimel.
Hüvitis kinnitati. Taastamine algas. Tiina katse kindlustusraha saada lükati tagasi hooletuse ja ebaseadusliku kasutuse tõttu. Mõni päev hiljem andis kohtutäitur talle üle väljatõstmisteate. Vaadates laudast, nägin, kuidas ta pakkis ja lahkus. Seekord ei tulnud ükski naaber teda kaitsma.
Kuud möödusid. Talumaja ehitati uuesti üles – uus katus, uus köök, uued aknad. Isegi Jüri verandakiik taastati. Esimesel õhtul, kui uuesti sisse astusin, tundus värske värvi ja saepuru lõhn nagu vaikne taassünd. Mõni nädal hiljem saabus kiri väriseva käekirjaga ja ilma saatjata: vabandus ilma allkirjata. Panin selle Jüri ja Aadama foto taha kamina kohal. Mõistsin, et andestamine ei tähenda kellegi julmuse õigustamist. See tähendab lahti laskmist raskusest, mille ta su hinge jättis.
Nüüd istun igal hommikul verandale kohvitassiga, kui õunapuud taas õitsevad. Laut seisab endiselt – meenutus sellest, mida ma talusin – kuid see ei määra mind enam. Enne magamaminekut kõnnin läbi iga toa, lukustan iga ukse ja sosistan vaikselt seintele: „Te olete nüüd turvalised. Ta on läinud.“