Loo peategelane Triin alustas jõulupühi vaikse südamevaluga. Võtnud vaid kaks päeva enne jõule vastu kiireloomulise tööreisi, tundis ta süüd, et jättis oma abikaasa Marguse üksinda. Eriti valus oli see seetõttu, et seitsme aasta pikkune viljatus oli muutnud nad emotsionaalselt hapraks ja sundinud neid langetama raskeid otsuseid tuleviku suhtes. Lennujaamas meenus Triinule Marguse viimase aja kummaline käitumine: põgusad kallistused, hajevil pilk ja ootamatud telefonikõned, mida mees õues vastu võttis, põhjendades neid ebamääraselt „tööasjadega“. Reisile eelneval õhtul nägi naine mehe telefoni peegeldusest veebilehte beebikandmiskottidega, kuid Margus väitis kiiresti, et otsis „pehmeid sokke“, mis vaid süvendas Triinu sisemist rahutust ja hirmu.
Triin tundis tohutut kergendust, kui ülemus helistas ja ta projektist varem vabastas, võimaldades tal lennata koju kaks päeva enne planeeritut. Ta kavandas vaikse üllatustaaskohtumise. Kuid sel hetkel, kui ta astus oma sooja ja vaikusse mattunud elutuppa, purunes tema maailm. Ta leidis Marguse diivanil magamas, käed kaitsvalt ümber mähitud vastsündinud beebi. Triin tegi kohe laastava järelduse: Margus on teda petnud ja see laps on mehe salajane järeltulija. Triinu mantel libises põrandale, kui ta seisis kangestunult ja vaatas oma suurima hirmu füüsilist kehastust – imikut, kes nägi välja armastatud ja kuulus tema mehele.
Äkitselt ärgates nägi Margus paanikat ja valu Triinu silmades. Ta tunnistas kiiresti, et oli valetanud, kuid eitas ägedalt truudusetust, kartes, et naine arvab halvimast. Ta pihtis, et oli kuu aega tagasi kohanud bensiinijaama lähedal noort rasedat ja kodutut naist nimega Ene. Suutmata tema häda ignoreerida, pakkus Margus talle peavarjuks oma vanaema vana tühja korterit, käis teda vaatamas ja tõi talle süüa. Enel polnud perekonda ja lapse isa oli kadunud; naine sünnitas enneaegselt tütre, kes sai nimeks Grete.
Margus selgitas, et Ene oli talle kaks päeva pärast sünnitust helistanud ja öelnud, et ta armastab oma last, kuid ei saa lasta Gretel „nälga jääda“ või tänaval üles kasvada; ta tahtis, et lapsel oleks päris perekond. Mees paljastas, et salapärased telefonikõned ja hajevilolek olid seotud Ene abistamise ja naistekliiniku kaudu algatatud juriidilise protsessiga. Ta tunnistas, et ei rääkinud Triinule midagi, sest kartis naisele pärast pikka võitlust viljatusega „valelootust“ anda. Ta kinnitas, et Ene andis neile täieliku hooldusõiguse kuni ametliku lapsendamise lõpuleviimiseni, ning rõhutas, et Gretet ei hüljatud, vaid ta anti neile armastusega „kingituseks“.
Järgmisel hommikul kohtus Triin Enega – väsinud silmadega noore naisega, kes oli liitunud tugiprogrammiga ja soovis seada oma lapse heaolu esikohale. Triin kinnitas Enele, et ta on uskumatult julge ja jääb alati Grete elu osaks, pakkudes, et nad võiksid olla „sõbrad“ või isegi „perekond“. Järgmise viie kuu jooksul sujus lapsendamisprotsess tõrgeteta. Ene jäi nendega seotuks, saates Grete esimeseks sünnipäevaks isetehtud heegeldatud kingitusi ja südamliku kaardi. Grete on nüüd peaaegu kaheaastane ja täidab nende kodu rõõmuga. Triin ja Margus räägivad talle, et Ene on nende sõber ja et nende pere sai kokku ootamatul viisil, tähistades tõde, et suurimad kingitused saabuvad mõnikord vaikselt aasta kõige külmemal hommikul.