Kadi abielu Henriga muutus kiiresti partnerlusest hierarhiaks, mille tipus troonis mehe ema Sirje. Henri eelistas ema igat soovi naise omadele, jättis Kadi aastapäevaõhtusöökidel üksinda ootama ning lubas Sirjel nende elu üle täielikult otsustada. Kui Kadi vanaema suri, pärandas ta naisele 20 000 eurot, mille Kadi kasutas uue auto ostmiseks. Henri veenis teda seda tegema lubadusega olla naise isiklik autojuht, kuid muutis sõiduki kohe Sirje privaatseks taksoks. See sundis Kadit läbima kurnavaid teekondi ühistranspordiga, samal ajal kui tema enda investeeringut kasutati ämma sõidutamiseks seltskonnaüritustele.
Nöökamine saavutas haripunkti ühise väljasõidu ajal, kui Henri tõkestas füüsiliselt Kadil tee kõrvalistuja ukseni. Ta teatas külma rahuga, et Sirje väärib esiistet, kuna tema on mehe elus “number üks”. Selle asemel, et vihast plahvatada, otsustas Kadi kalkuleeritud meelemuutuse kasuks. Ta mõistis, et puuduliku sõiduoskuse tõttu oli ta loovutanud oma “ruumilise autonoomia” ja isikliku vabaduse. Ta hakkas salaja võtma sõidutunde instruktor Mihkli käe all, võttes nii tagasi kontrolli oma elu üle, mille ta aastatepikkuse emotsionaalse allasurutuse käigus kaotanud oli.
Kolm kuud elas Kadi topeltelu, lihvides maanteel sõitmist ja parkimist, ilma et Henril oleks sellest aimugi olnud. See õppeperiood ei tähendanud vaid masina käsitsemist; see oli psühholoogiline “uuestisünd”, mis võimaldas Kadil lahutada oma eneseväärikuse Henri heakskiidust. Sünnipäeval avanes täiuslik võimalus lõplikuks lahkumisstrateegiaks. Kui nad valmistusid minema järjekordsele Sirje valitud õhtusöögile, meelitas Kadi Henri ja Sirje garaaži “üllatuslikku” valget kasti otsima.
Valges kastis olid aga sisseantud lahutuspaberid – viimane tunnistus naise kannatuse katkemisest. Sel ajal kui teised olid segaduses, haaras Kadi võtmed, libises oma auto juhiistmele ja sõitis minema. Ta ignoreeris paanilisi kõnesid ja sõnumeid, saates vaid ühe lühiteate, milles suunas Henri oma advokaadi poole. Järgnevas juriidilises vaidluses õnnestus tal auto kui lahusvarana endale jätta, nurjates Henri katse kuulutada vanaema kingitus ühisvaraks.
Tänapäeval on Kadi oma elu ainus navigaator. Ta kasutab autot, et külastada vanaema hauda ja sõita mere äärde, nautides liikumisvabadust, mida ta pidas varem võimatuks. Jättes Sirjele päriseks esiistme Henri elus, lõi Kadi endale vajaliku ruumi omaenda rännakuks. Ta tõestas: niipea kui lakkad olemast vaid kaasreisija omaenda eksistentsis, ei lepi sa enam kunagi kõrvalrolliga.