Pärast kaksteist ühist aastat oli Julia vapustatud, kui tema abikaasa Priit nõudis äkitselt, et pere hakkaks kirikus käima – see oli drastiline pööre nende senisest ilmalikust eluviisist. Priit väitis, et vajab tööstressiga toimetulekuks vaimset taaskäivitust. Nädalaid mängis ta pühendunud pereisa rolli, noogutas jutluste ajal kaasa ja sulandus kogudusse. Fassaad murenes aga ühel pühapäeval, kui Julia järgnes talle kiriku aeda ja kuulis pealt vapustavat vestlust Priidu ja naise vahel, kelle nimi oli Reet. Priit anus teda ja tunnistas, et tõi oma naise ja tütre teenistusele kaasa vaid selleks, et näidata Reedale „täiuslikku perekonda“, mille naine olevat aastate eest teda hüjates kaotanud.
Šokeeritud avastusest, et tema abielu kasutati manipulatsioonivahendina, otsustas Julia leida vankumatud tõendid, enne kui mehega silmitsi seisab. Järgmisel pühapäeval kõnetas ta Reeta, kes paljastas õõvastava tegelikkuse: Priit oli teda jälitanud alates keskkoolist, kolinud erinevatesse linnadesse ja muutnud oma elu, et naise läheduses olla. Reet näitas Juliale aastatepikkusi vastuseta jäänud obsessiivseid sõnumeid, sealhulgas hiljutist fotot kiriku teadetetahvlist, kus Priit tunnistas, et oli naise sotsiaalmeedia kaudu üles otsinud. Julia mõistis õudusega, et tema kümneaastane abielu polnud olnud partnerlus, vaid lavastus, et avaldada muljet naisele, kes ei tahtnud mehega tegemist teha.
See reetmine oli midagi enamat kui truudusetus; Julia tundis, et teda on ära kasutatud ja et iga püha, iga naer ja iga verstapost oli olnud vaid võltsitud vaatus Priidu pikaajalises fantaasias. Ta nägi, et Priit ei tahtnud lihtsalt teist naist – ta tahtis kasutada oma praegust perekonda relvana, et tekitada oma keskkooliaegses silmarõõmus kadedust. Teadmine, et ka nende tütart Kärti kasutati nupuna selles jälitaja-laadses mängus, muutis Julia südamevalu külmaks ja vankumatuks otsustavuseks kaitsta oma last sellise mürgise keskkonna eest.
Kui Julia lõpuks Priiduga silmitsi seisis, muutus mehe reaktsioon eitamisest haledaks eneseõigustuseks. Ta üritas oma aastatepikkust kinnisideed tembeldada „vanaks asjaks“, kuigi oli Reedale alles paar päeva varem sõnumeid saatnud. Tema peamine argument oli, et „midagi ju ei juhtunud“, sest Reet oli ta tagasi lükanud – ta ei mõistnud, et reetmine peitus tema valmisolekus hüljata oma pere hetkel, mil fantaasia teda kutsus. Vaadates, kuidas mehe sarmikas mask murenes ja paljastas vihasööstu, mõistis Julia, et mees, keda ta arvas tundvat, oli võõras, kes vaatles inimesi kui objekte, mitte kui lähedasi.
Julia ei kõhelnud abielu lõpetamast; ta teatas Priidule, et lahutuspaberid on teel, ega lubanud Kärdil üles kasvada usus, et selline „armastus“ on vastuvõetav. Ta mõistis, et kuigi ta ei saa muuta olematuks kümmet aastat, mil ta oli olnud vaid rekvisiit mehe teatritükis, sai ta kontrollida enda ja oma tütre tulevikku. Kärdi öölambi pehmes valguses tundis Julia, kuidas alanduse asendas rahutunne, teades, et ta ei lase enam kunagi ei endal ega oma lapsel jahtida kellegi teise varje.