Laura neljateistkümneaastane abielu Steniga lõppes külma ja avaliku reedega, kui mees saabus ühel teisipäeval koju koos oma armukese Monikaga. Kalkuleeritud julmusega tutvustas Sten Monikat keset elutuba, nõudis lahutust ja teatas Laurale, et naine võib kas diivanil magada või lahkuda, sest armuke jääb ööseks sinna. Laura valis meeleheitliku konfrontatsiooni asemel väärikuse; ta pakkis asjad oma kaheteistkümneaastasele tütrele Lisandrale ja üheksa-aastasele pojale Markusele ning põgenes ema juurde. See sündmus tähistas kurnava teekonna algust läbi kohtuvaidluste ja ühise kodu müügi, sundides Laurat oma elu Steni hüljatuse varemetelt uuesti üles ehitama.
Üleminek stabiilsest äärelinnaelust tagasihoidlikku kahetoalisse korterisse kulges käsikäes Steni üha suureneva puudumisega. Kuigi alguses maksis ta elatist, lakkasid maksed ja telefonikõned täielikult pärast kuut kuud, kui Monika veenis teda katkestama kõik sidemed oma „vana eluga“. Üksi majapidamist juhtides pakkus Laura lastele emotsionaalset ja rahalist stabiilsust, mida nad vajasid. Statistika kohaselt juhivad Eestis ja mujal maailmas valdavat osa üksikvanemaga peredest just emad. Laura kogemus peegeldab laiemat sotsiaalset tegelikkust, kus põhiline hooldaja peab kandma topeltkoormust – karjääri ja vanemlust – ilma partneri toetuseta.
Sellise reetmise psühholoogiline mõju põhjustab sageli tõsise stressireaktsiooni. Kui abikaasa kogeb „reetmistraumat“, võib aju mandelkeha – hirmu töötlemise keskus – jääda pidevasse erksusseisundisse, samal ajal kui hipokampusel on raskusi šokeeriva uue reaalsuse ja mineviku „õnnelike“ mälestuste lepitamisega. Sellest hoolimata keskendus Laura oma laste vastupidavusele. Kolme aasta jooksul jälgis ta, kuidas Lisandra sai gümnaasiumis suurepäraselt hakkama ja Markus säras robootikas, luues samal ajal koduse keskkonna, kus soojus ja turvatunne olid esikohal. Tema elu settis lõpuks rahulikku rütmi, mida ei defineerinud enam mees, kes nad maha jättis.
Lugu sai ringi peale ühel vihmasel pärastlõunal, kui Laura kohtas juhuslikult Steni ja Monikat ühes nurgataguses odavas kohvikus. Paar, kes kunagi kandis vaid kalleid disainerbrände, oli nähtavalt alla käinud. Sten tundus kurnatud ja kortsus, samas kui Monika kulunud käekott ja narmendavad kingakontsad jutustasid loo finantsilisest krahhist. Nende omavaheline suhtlus oli täis kibedat vimma, süüdistades teineteist ebaõnnestunud investeeringus, mis oli neelanud kogu nende vara. Monika kõndis lõpuks minema, paljastades tülitsedes, et neil on ühine laps, kuid tal pole enam kannatust jääda mehe juurde, kel pole midagi pakkuda.
Viimasel kohtumisel anus Sten võimalust näha oma lapsi ja „asju parandada“, kuid Laura jäi mehe meeleheite suhtes ükskõikseks. Ta mõistis, et mees ei leina mitte pere kaotust, vaid mugavust, mida ta kunagi pidas iseenesestmõistetavaks. Laura võttis vastu tema numbri, kuid ei andnud mingeid lubadusi, jättes otsustusõiguse laste kätte. Oma auto poole kõndides tundis Laura sügavat kergendust. Ta mõistis, et tema õnn ei sõltunud Steni krahhist, vaid tema enda edust pakkuda lastele stabiilset ja armastavat tulevikku, tõestades, et vastupidavus on parim viis paranemiseks.