Oleme oma mehe Jaagupiga olnud koos üheksa aastat. Kasvatame seitsmeaastast tütart ja viieaastast poega majas, mis on täis parajat kaost – diivani alt leiab alati küpsiseid ja igal õhtul peame maha lõputuid läbirääkimisi magamamineku üle. Kui Jaagup hakkas koera paluma, olin algul vastu. Tundsin, et juhin niigi korraga lasteaeda, restorani ja pesumaja. Kuid lapsed tegid väsimatult lobitööd ja lõpuks lapsendasime Daisy, armsa krantsi varjupaigast. Minu üllatuseks pidas Jaagup sõna – ta võttis kõik jalutuskäigud enda peale, sealhulgas pikad hilisõhtused ringid. Need muutusid aga järk-järgult üha pikemaks ja hilisemaks, kuni tundsin, et midagi on valesti.
Alguses püüdsin kahtlusi tõrjuda. Jaagup ütles, et Daisyl on palju energiat ja need tiirud aitavad tal endal pead selgeks saada. Kuid öised käigud venisid kahe- või kolmetunniseks, lõppedes sageli alles südaöö paiku. Lapsed lakkasid isegi küsimast, kus issi on, kehitasid vaid õlgu, nagu see oleks maailma kõige tavalisem asi. Ühel ööl ärkasin ja leidsin, et Jaagupit polegi kodus – ka Daisy oli läinud. Kontrollisin GPS-seadet, mille olin salaja koera kaelarihma külge pannud, ja mu süda jättis löögi vahele: punane täpp vilkus ühel aadressil teises linna otsas – samal tänaval, kust me Daisy kord pärast jooksus olemist leidsime.
Kihutasin läbi linna, helistades Jaagupile, kuid kuulsin vaid tema telefoni meie kodus helisemas. Mu peas keerlesid halvimad stsenaariumid – afäär, salajane elu –, kuid see, mida ma eest leidsin, jättis mind sõnatuks. Jaagup seisis koridoris nagu soolasammas, ja tema taga väikeses külalistetoas istus kiiktoolis eakas naine, väike poiss tema kõrval magamas. See polnud üldse reetmine. See naine, proua Kask, oli kuid varem päästnud Jaagupi elu, kui too oli äärepealt auto alla jäänud. Poiss, Märt, oli tema lapselaps, kes oli autoõnnetuses vaenelapseks jäänud. Jaagup oli neid sellest ajast saati vaikselt aidanud, kasutades Daisy jalutuskäike kattevarjuna, et mitte muret tekitada mulle, kes ma taastusin parasjagu südameoperatsioonist.
Jaagup selgitas, et ei rääkinud mulle, sest ei tahtnud mind hirmutada. Öised käigud olid tema viis jõuda teise linna otsa, et proua Kaske ja Märti toetada ilma mind häireseisundisse viimata. Kergendus, süütunne ja armastus põrkasid mu sees kokku, kui mõistsin, et tema vaikimine sündis hoolivusest, mitte pettusest. Kallistasin teda nuttes, olles tõest rabatud: pikad salapärased jalutuskäigud olid tegelikult heateod, mis olid maskeeritud saladusteks. Daisy oli algusest peale osa plaanist – tema energia andis Jaagupile täiusliku ettekäände aidata kedagi hädas, ilma et see kahtlust ärataks.
Järgmisel nädalal läksime sinna juba koos. Viisime toidukraami, parandasime proua Kase majas katkisi asju ja veetsime Märdiga aega. Daisy hüppas rõõmsalt aias ringi, lapsed mängisid ja Jaagup jagas viimaks seda peidetud osa oma elust avalikult. See, mida ma olin kartnud kui reetmist, osutus isetuks ja vaikseks kangelaslikkuseks. Mõnikord ei ole asjad, mida me kõige rohkem kardame, üldse halvad – need on varjatud imed. Sel ööl, kui vaatasin Jaagupit Märdiga naeramas ja Daisyt saba liputamas, mõistsin, et armastus võib võtta ootamatuid ja erakordseid vorme, isegi kõige vaiksemates heategudes.