Sain Saara, kui olin 40-aastane. Ta oli minu ime, minu maailma keskpunkt. Ta kasvas üles lahkeks, targaks ja elurõõmsaks naiseks ning 31-aastaselt ootas ta oma esimest last. Kuid eelmisel aastal kaotasin ma ta sünnitusel – ta ei saanudki oma tütart kordagi kätel hoida. Saara elukaaslane ei suutnud vastutust kanda ja lahkus, jättes mind väikese Anni ainsa eestkostjana üksi. Panin tüdrukule nime oma ema järgi. 72-aastaselt, väsinuna ja vanemana kui enamik väikelapsega vanavanemaid, teadsin ma, et Annil pole maailmas kedagi peale minu.
Ühel vihmasel päeval, pärast kaootilist visiiti lastearsti juurde, kus Anni oli lohutamatult nutnud, märkasin üle tee väikest kohvikut. Ruttasin sisse, lootes tormi eest varju leida ja last toita. Kohviku soojus tõi hetkeks kergendust, kuid mu lootus purunes kiiresti, kui naaberlauas istuv naine Anni nutu peale nina kirtsutas. Tema kaaslane lisas karmid sõnad, andes mõista, et ma peaksin lahkuma. Tundsin end paljastatuna ja häbis, püüdes ühtaegu hoolitseda oma tütretütre eest ja taluda võõraste hukkaomõistu.
Enne kui jõudsin reageerida, pakkus ettekandja närviliselt, et viiksin Anni õue. See süvendas mu üksindustunnet veelgi. Mu käed värisesid, kui üritasin last toita, kuid see oli asjatu. Siis aga astusid ootamatult sisse kaks politseinikku, vaatasid ruumis ringi ja suundusid otse minu juurde. Nad kuulasid mind, kui selgitasin, et püüan lihtsalt oma lapselast toita ja et müra on vältimatu. Nende kohalolek muutis õhkkonda. Noorema ohvitseri abiga rahunes Anni lõpuks ja hakkas tema käest piima jooma.
Olukord muutus peagi ahastamapanevast südantsoojendavaks. Politseinikud, Kristjan ja Aleksander, ei pakkunud mulle ainult hingerahu, vaid kutsusid mind endaga kohvi ja kooki nautima. Rääkisin neile oma loo ja nad kuulasid tähelepanelikult, muutes alandava kogemuse lahkuse ja toetuse hetkeks. Mõni päev hiljem sain teada, et Aleksander oli jaganud fotot minust ja Annist oma õega, kes töötas kohalikus ajalehes, ning see lugu läks kulutulena liikvele. Kohviku juhataja, kes oli intsidendi põhjustanud, vallandati ning kohvik pani üles uue sildi, mis teatas, et beebid on alati oodatud – see oli meeldetuletus, et kaastunne võib võita.
Kui külastasin kohvikut uuesti koos Anniga, tundsin kergendust ja rõõmu. Ettekandja tervitas meid soojalt ja pakkus majapidamise poolt väikeseid maiustusi. Mõistsin, et hoolimata kõigist raskustest võib elu pakkuda ootamatuid lahkuse hetki. Anni üksi kasvatamine on suur väljakutse ja tütre kaotus on valu, mis ei kao kunagi täielikult, kuid sel päeval sain aru, et isegi kõige pimedamatel hetkedel võib toetus ja empaatia tulla sealt, kust seda kõige vähem oodata oskad.