Minu koer pole kunagi niimoodi käitunud. Rikk — rahulik ja kaalutlev koer, kes on kogu elu mõistnud ühte sõna: peremees. Aga viimased nädalad oli ta justkui lõpetanud paranoiakooli kiitusega: päeval vaikne ja väsinud, öösiti haukus, tõusis tagajalgadele köögikappide ees ja üritas isegi ronida ülemistele riiulitele — sinna, kuhu ma ise peaaegu kunagi ei ulatu.

Alguses arvasin, et see on vanus või mõni veider haigus; ehk naabrid teevad müra, mõni kass liigub kuskil, või on lihtsalt uni sassi läinud. Aga Riku visadust ei saanud ühegi loogikaga selgitada — ta teadis reegleid ja ometi rikkus neid, justkui hoiatades millegi tõeliselt tõsise eest.

— Mis seal on, sõber? Mida sa näed? — küsisin ma, istudes tema kõrvale ja püüdes ta pilku tabada. Ta lihtsalt pööras pead, kõrvad pingul. Haukumine oli lühike ja madal — mitte hirmutav, vaid nõudlik. Ja iga kord, kui sirutasin käe, hakkas ta valjemini urisema.

Öö õhtu järel kordus kõik uuesti. Mõistus väsis pingest: ei saa ju elada nii, nagu ootaks kummitusi. Tundsin, kuidas asi väljub kontrolli alt, ja mõistsin — parem lahendan selle saladuse, kui elan igavese hirmu all.

Võtsin taskulambi, panin jope selga ja tõin panipaigast vana kokkupandava redeli. Süda peksis — kas ärritusest või sellest, et olin lõpuks otsustanud asjale lõpu teha.

Rik astus kõrvale, justkui teed vabastades, ja vaatas üles — otse ventilatsiooniresti poole, mida ma polnud kunagi varem tähele pannud. Eemaldasin selle — arvasin, et seal on hiir või mingi prügi. Kuid taskulambi valgus paljastas midagi sootuks muud.

Resti taga hämaras torus lamas inimene. Küürus, tolmune, silmad täis paanikat. Ta nägi välja, nagu oleks sinna pugenud ammu — ja peaaegu lootuse kaotanud, et keegi üldse tuleb.

Ta liigutas ennast, tegi vaevalise sissehingamise, üritas tõusta — halvasti. Tema kõrval vedelesid pisikesed varastatud esemed: rahakott ilma rahata, telefon, võtmekimp, mis kindlasti polnud minu oma. Kõik nägi välja nagu kellegi teise kadunud asjade väike panipaik.

Käed värisedes võtsin telefoni ja valisin 112. Hääl murdus, kui ütlesin: „Mu ventilatsioonis peidab end inimene. Palun tulge kiiresti!“ Dispetšer sai kõigest kohe aru.

Kui ma rääkisin, ei lahkunud Rik mu kõrvalt — nuusutas toru ja tema liigutustes oli selge kinnituse tunne: jah, see on tema, jah, siit tulid kõik need öised ärevused. Saba liikus vaikselt — nagu koer, kes just täitis oma kohust.

Politsei saabus kiiresti. Ametnikud aitasid mehe ettevaatlikult välja, panid ta tekile ja kontrollisid hingamist. Ta oli kõhn, kurnatud, käed täis haavu; silmis kaos ja hirm.

Üks politseinik võttis temalt veel ühe „aarde“ — hõbeketi initsiaalidega ripatsiga. Keegi tuleb kindlasti varsti küsima: „See on minu oma.“ Ja juba selles väikeses detailis aimus kellegi lugu.

Uurimine tõi välja midagi, mida ma ei oodanud: see mees polnud üldse üksik eksentrik. Naabrid hakkasid meenutama kummalisi kadumisi — ehted, kaardid, pisiasjad kadusid, kuid ilma murdmise jälgedeta.

Selgus, et ta liikus osavalt ventilatsioonikanalites ja kitsastes vaheruumes korruste vahel, võttes ainult seda, mida oli lihtne kaasa haarata ja kiiresti peita. Öösiti, kui kõik magasid, kogus ta väikseid ja märkamatuid asju — selliseid, mis ei paista silma ega jäta jälgi.