Kuus nädalat enne meie pulmi hukkus mu kihlatu Martin traagiliselt autoõnnetuses – vähemalt nii ma arvasin. Sügavas leinas seisin koos tema ema Katriniga suletud kirstu kõrval, süda täiesti murtud ja sunnitud silmitsi seisma tulevikuga ilma meheta, keda armastasin.
Floristina oli tööle naasmine valus, kuid arved sundisid mind kolm kuud hiljem tagasi tööle. Vastumeelselt võtsin vastu lühiajalise tööotsa, et korraldada lilled ühele pulmale kohalikus peokohas, samal ajal kui püüdsin tuimestada valu, mis mind endiselt seestpoolt näris.
Saali kaunistades sattusin kokku Katriniga, kes sattus mind nähes paanikasse ja põgenes mööda koridori. Segaduses järgnesin talle ning avastasin, et tal oli rinnas pulmalill, mille olin samal hommikul ise valmistanud pruudi peigmehe emale.
Mõni hetk hiljem heitsin pilgu peigmehele, kes sättis puhkeruumis oma ülikonda.
See oli Martin – elus, vigastamata ja kandmas täpselt seda smokingut, mille ta oli ostnud meie enda, nüüdseks purunenud pulmadeks.
Šokist ja reetmisest ülekoormatuna astusin Martini venna Jaani juurde. Ta tunnistas mulle kohutava tõe.
Martin oli õnnetuse üle elanud, kuid selle asemel, et meie suhtele vastu astuda, kasutas ta õnnetuse tekitatud kaost ära, et lavastada oma surm ja pääseda meie peatselt saabuvast abielust.
Asja tegi veel hullemaks see, et tema perekond aitas valet varjata, et teda kaitsta, jättes mind kuudeks täielikku piina, samal ajal kui nad tema salajast uut elu vaikselt korraldasid.
Otsustanud pettusele otse vastu astuda, läksin vaid mõni hetk enne seda, kui ta pidi mööda vahekäiku kõndima, tema uue pruudi Liisi juurde.
Ettevaatlikult rääkisin talle tõtt Martini varasemast kihlusest ja lavastatud surmast.
Liis oli õudusest rabatud, kui sai aru, et Martin oli ka talle valetanud, väites, et mina teadsin nende lahkuminekust.
Tema argusest raevunud, lõi Liis teda koridoris näkku, katkestas pulmatseremoonia sealsamas ning lahkus koos oma isaga peopaigast.
Kui ma keset kaost sündmuspaigast lahkusin, ei tundnud ma enam seda lämmatavat leinakoormat, mida olin endaga kolm kuud kandnud.
Martin jäi üksi oma pulmaülikonnas, sunnitud silmitsi seisma omaenda valede varemetega.
Siis mõistsin, et ma ei olnud kaotanud oma elu armastust.
Ma olin napilt pääsenud saatusest veeta oma tulevik salakavala argpüksiga.
Ja lõpuks leidsin taas iseenda.
Mina olin jälle Meredith.