Kolm kuud varem oli jutustaja elu pöördumatult purustatud, kui tema vanemad hukkusid tulekahjus, jättes ta oma kuueaastaste kaksikvendade, Karli ja Lauri, ainuhooldajaks. Kuigi ta päästmist ennast vaevu mäletas, oli ta ise poisid välja tõmmanud. Tema kihlatu, Markus, oli tema kalju; ta kallistas kaksikuid, keda nad hellitavalt “Marku” kutsusid, ja kohustus nad kohe adopteerima. Nende jõupingutusi uue pere loomisel õõnestas aga pidevalt Markuse ema, Juuli. Juuli vihkas poisse, pidas neid “koormaks” ja “heategevusjuhtumiteks”, mis takistavad Markusel “tõelisi lapsi” saamast. Tema vaenulikkus oli halastamatu ja kulmineerus sellega, et ta keeldus perekondlikul sünnipäevapeol poistele kooki andmast, mis oli avalik julmuseakt, mis kinnitas Markuse ja jutustaja ühist otsust neid kaitsta.
Konflikt jõudis kriisipunkti, kui jutustaja oli lühikesel tööreisil. Juuli, nähes võimalust, külastas kodu, kui Markus oli hajameelne. Ta ulatas leinavatele kuueaastastele eredalt pakitud kohvrid ja rääkis neile alatu vale: „Need on uue pere juurde kolimiseks.“ Pahatahtlikult ütles ta neile, et nad saadetakse minema, sest nende õde tunneb end süüdi ja Markus „väärib oma tõelist perekonda“. Kaksikud jäid lohutamatult nutma, hirmul kaotada viimane stabiilsus, mis neil oli jäänud. Markus oli šokeeritud ja helistas kohe oma emale, kes kaitsvalt tunnistas, et ta oli “neid ette valmistanud paratamatuks”. See emotsionaalse terrorismi akt veenis paari, et kontaktide katkestamisest ei piisa; nad vajasid otsustavat, avalikku vastasseisu.
Paar sepitses plaani, et esitada Juulile Markuse eelseisval sünnipäevaõhtusöögil lõplik ultimaatum, tagades, et Juuli langeb otse lõksu. Hoolikalt kaetud laua taga ootas täiesti teadmatuses Juuli uudiseid poiste äraviimisest, tema silmad “särasid” ootusärevusest. Jutustaja teatas väriseva häälega, et nad annavad poisid ära, et nende eest “hoolitsetaks”. Juuli tundis koheselt rõõmu, sosistades “LÕPUKS” ja kiites Markust üleolevalt, et ta tegi “õigesti”, näitamata kaksikute saatuse pärast mingit kurbust või kõhklust. See pahatahtlik triumf keeras jutustaja kõhu sassi, kuid kinnitas nende tegevuse vajalikkust.
Seejärel andis Markus viimase, purustava löögi: „Poisid ei lähe mitte kuhugi.“ Ta teatas oma emale, et ta on kõik moonutanud, et see sobiks tema “haiglase narratiiviga”, ja et nad teadsid, et teda ei huvitanud poiste heaolu, vaid ainult tema võit. Seejärel nimetas Markus lõpliku tagajärje: „Täna õhtusöök on meie VIIMANE õhtusöök sinuga.“ Katkestuse kinnitamiseks tõi ta lauale sinised ja rohelised kohvrid, mille Juuli poistele kinkis, asetades need oma julmuse sümboliks, ja teatas, et nad on juba pakkinud kotid inimesele, kes perekonnast lahkub: temale endale. Ta andis talle kirja, milles seisis, et ta on eemaldatud kõigist hädaabikontaktidest ja jääb sinna seni, kuni ta siiralt poiste ees vabandab ja teraapiat otsib.
Tardunult, pisarates ja lõpuks viha ja enesehaletsuse poolt tarbituna tormas Juuli välja, et mitte kunagi enam tagasi tulla. Markus heitis kohe oma karmi hoiaku kõrvale ja lohutas kaksikuid, kes olid koridoris peitust mänginud, lubades neile, et nad on turvaliselt ja armastatud. Ta selgitas neile kindlalt: „Vanaema Juuli on nüüd läinud ja tal ei ole enam kunagi võimalust teile poistele haiget teha.“ Paar taotles viivitamatult lähenemiskeeldu ja blokeeris igasuguse kontakti. Markus hakkas kaksikutele viitama ainult kui „meie poegadele“. Nende vahetu fookus on nüüd adopteerimispaberitel, mis tähistab armastusele ja kaitsele ehitatud perekonna ametlikku algust, kus kaksikutele kinnitatakse pidevalt, et nad jäävad „Igavesti ja alatiseks“.