Mõni tund enne oma surma võttis mu kasuisa Toomas – ainus isa, keda ma pärast bioloogilise isa lahkumist ja ema surma kunagi tundnud olin – mul käest kinni ja tunnistas, et oli mulle kogu mu elu valetanud.
Ta surus mulle pihku väikese paberilehe, millele oli kirjutatud aadress, ja anus, et läheksin sinna enne tema surma.
Kartes, mis mind ees võib oodata, sõitsin selle maja juurde. Seal tervitas mind eakas naine nimega Katrin.
Ta näitas mulle sahtlit, milles lebas metallist tähekujuline küpsisevorm – täpselt samasugune, millega Toomas oli igal pühapäeval minu lemmikuid õunapannkooke valmistanud.
Katrin näitas mulle viieaastase tüdruku nimega Liis fotot ja paljastas, et Toomas oli kunagi varem abielus olnud.
Liis oli tema bioloogiline tütar, kes oli traagiliselt uppunud. Pärast tütre surma oli Toomas oma mineviku sügava leina alla matnud.
Aastaid hiljem, kui olin vaid nelja-aastane, palusin täiesti juhuslikult tähekujulisi pannkooke. See avas Toomasele tee paranemise poole ja andis talle võimaluse oma tütre nime taas välja öelda.
Kuid tõeline vale peitus selles, mis juhtus pärast minu ema surma.
Kartes uuesti last armastada ja teda võib-olla kaotada, oli Toomas tegelikult juba oma pikapi asjadest täis pakkinud, et mind maha jätta ja mu tädi juurde elama saata.
Alles pärast seda, kui ta oli kuni koidikuni Katrini köögis istunud, mõistis ta, et armastas mind juba liiga palju, et lihtsalt minema kõndida.
Ta läks koju tagasi, puges köögilaua alla ja lubas oma nelja-aastasele kasutütrele, et ei jäta teda kunagi maha.
Ta ei hoidnud seda eluaegset saladust minu eest selleks, et mind petta, vaid selleks, et kaitsta mind tema leina raske koorma eest.
Ma kiirustasin haiglasse tagasi, et öelda Toomasele, et ma mõistsin teda ja armastasin teda, kuid jõudsin vaid mõni hetk liiga hilja.
Kui mulle tema isiklikud asjad üle anti, avasin tema vana pruuni rahakoti ja leidsin kaks kõrvuti asetatud fotot: ühel oli Liis oma tähekujuliste pannkookidega ja teisel mina viieaastasena, käes kõrbenud pannkook.
Ta ei olnud kunagi oma esimest tütart minu vastu välja vahetanud ega teda unustanud. Selle asemel kandis ta meid mõlemaid iga päev oma südames ja armastas mind täielikult – isegi teades, kui sügavalt võib kaotus haiget teha.
Kui ma jõudsin koju omaenda leinava tütre juurde, võtsin vana tähekujulise vormi välja ja tegin talle õunapannkooke.
Kui ta küsis, miks vanaisa neid alati sellise kujuga tegi, vaatasin köögitasandil olevaid kahte fotot ja selgitasin talle, et ta tegi neid nii, sest armastus võib austada üht mälestust, jättes samal ajal ruumi teisele.
Kui panin vormi tagasi sahtlisse, et seda kasutada igal järgneval pühapäeval, mõistsin, et lein ei kao kunagi päriselt.
Kuid lõpuks muutub armastus piisavalt suureks, et seda endas kanda.