Selena töötas vabatahtlikuna hospiitsiprogrammis, kus ta kohtus 40-aastase neljanda staadiumi vähki põdeva mehega, kelle nimi oli Karl. Hoolimata oma surmavast haigusest armastas Karl Scrabble’it mängida ega lubanud haigusel nende koos veedetud aega enda üle võimust võtta. Kui ootamatu keelebarjäär teda ühe mängu ajal ärritas, juhtis Selena instinktiivselt tema tähelepanu kõrvale, jutustades talle ühe naljaka loo oma kolleegist. See aitas mehel rahuneda ja taastada oma vaikse väärikuse.
Tema siirast kaastundest liigutatuna üllatas Karl Selenat palvega temaga abielluda, et naine ei peaks tema elu viimast peatükki üksi läbi elama. Nad pidasid tagasihoidliku pulmatseremoonia elutoas ning veetsid kümme väärtuslikku päeva koos süüa tehes, filme vaadates ja Scrabble’it mängides. Varsti pärast seda, kui Karl rahulikult suri, tuli tema advokaat Selena juurde, et anda talle üle pitseeritud ümbrik ja nahast karp, milles peitus sügav saladus Karli minevikust.
Ümbrikus olnud kiri paljastas, et Selena ja Karli kohtumine ei olnud juhus. Aastaid tagasi, Silver Oaki tänaval, pärast seda, kui Selena oli kaotanud oma vanemad, oli ta kord istunud alandatud Karli kõrvale ja rääkinud juhuslikult ühest hulkuvast kassipojast, et leevendada tema piinlikkust kogelemise pärast. See väike ja tavaline lahkusežest jättis Karli ellu kustumatu jälje ning inspireeris teda saama lahkeks ajalooõpetajaks.
Karl oli aastaid pidanud päevikut, kuhu ta märkis üles Selena sünnipäevi, lootes vaikselt, et naine leiab endale ilusa elu. Kui ta aastaid hiljem märkas Selena nime hospiitsi patsientide nimekirjas, palus ta spetsiaalselt just teda enda juurde. Mitte selleks, et nõuda tänulikkust või tasuda vana võlg, vaid selleks, et kogeda siirast ja puhast sidet.
Pärast päeviku lugemist ja vana pressitud vahtralehe leidmist, mille Selena oli kunagi tema lemmikraamatu vahele pistnud, mõistis Selena lõpuks kogu tema pühendumuse sügavust.
Mõni nädal hiljem Silver Oaki tänavat külastades istus Selena tuttava sügisvärvides vahtrapuu all ja mõtiskles Karli pärandi üle.
Ta mõistis, et kuigi ta oli arvanud, et täidab lihtsalt sureva inimese viimase soovi, oli Karl tegelikult kogu oma elu kandnud endaga kaasas tema kunagi ammu osutatud, unustatud lahkust – nagu kompassi, mis oli tema teed juhtinud.
Talle tõde jättes näitas Karl talle, et isegi kõige väiksemad ja tavalisemad empaatiahetked võivad sügavalt kujundada teise inimese maailma ja muuta tema elu.