Austasin oma isa mälestust sellega, et hoidsin alles sajandivanuse maja, mille ta mulle pärandas, kuid mu sugulaste täitmatu nõudlikkus muutis selle elavaks õudusunenäoks. Kui mu ema ja vend Tanel kutsumata sisse kolisid, püüdsin sellega leppida, lootes siiralt, et tegu on vaid ajutise olukorraga. Selle asemel kohtlesid nad mind nagu oma isiklikku koduabilist, vallutasid maja iga nurgataguse ja ignoreerisid täielikult minu tundeid. Viimaseks piisaks karikas sai hetk, mil nad üritasid mind sealt lõplikult välja tõrjuda, väites, et maja on „pere oma“, samal ajal kui mina olin kuude viisi talunud nende lugupidamatust.
Elust sai lõputu ringmajapidamistööde, asjaajamiste ja alanduste vahel. Taneli naise Kadi rasedus andis neile täiusliku ettekäände kohelda mind nagu teenijat – alates varahommikustest kiirtoidu-retkedest kuni minu toidu varastamise ja kadunud sünnipäevatortideni. Ükskõik kui viisakas või kannatlik ma ka polnud, vastati igale minu protestile pilke, süüdistuste või etteheidetega egotsentrilisuses. Ma nägin pealt, kuidas majast, mida ma armastasin, sai puur ning minu mälestusi väänati ja kasutati relvana minu kontrollimiseks.
Ühel neljapäeval, pärast kurnavat päeva koolis ja tööl, jõudsin koju ja leidsin Kadi söömas õhtusööki, mida olin terve päeva igatsenud. Tanel ja mu ema tormasid sisse ning väitsid, et minu nördimus on alusetu. Sel hetkel tundus, et maja, perekond ja mälestused kuulusid kõigile teistele – peale minu. Mu kannatus katkes ja ma haarasin viimaks telefoni, et helistada numbrile, mida olin nii kaua vältinud – onu Jürile, oma isa vennale ja ainsale sugulasele, kelle toetuses ma kindel olin.
Vaid mõne tunniga koorus välja lahendus. Onu Jüri nõustus maja ära ostma, edestades kõiki teisi ning võttes kontrolli neilt, kes olid seda kuritarvitanud. Järgmisel päeval andsin emale, Tanelile ja Kadile üle ametlikud paberid. Nende protestid, ähvardused ja süüdistused olid võimetud selle kindlustunde vastu, mida tundsin oma õiguste kaitsmisel. Nende lahkumisega ei saanud ma tagasi mitte ainult kodu, vaid ka oma väärikuse ja hingerahu.
Nädalaid hiljem kolisin omaette väiksesse majakesse, vabana toksilisusest, mis oli mürgitanud mu isakodu. Esimest korda aasta jooksul tundsin end turvaliselt, austatuna ja iseseisvana. Perekond ei tähenda ühist perekonnanime; perekond tähendab austust, armastust ja toetust. Oma uuel terrassil, võtmed peos, mõistsin, et kõige julgem tegu mu elus oli selja pööramine inimestele, kes mind ei väärtustanud – isegi kui nad nimetasid end perekonnaks.